Meie memuaarid

Eeriku luuletus Ennu 75.juubeliks

2011-05-30T03:03:00.001-07:00

Leidsin lõpuks üles vanaema Amanda lauluraamatud, mille vahelt tuli välja ka Eeriku kirjutatud luuletus kallile vennale Ennule 75.a juubeliks, mis on küll rohkem nagu poeem. Ma ei tea, kui paljudel see olemas on, sellepärast mõtlesin selle siia üles panna. Seda on neli täiskirjutatud vihikulehte ja selles on palju valu kaotatu pärast. Amanda on selle oma käega ümber kirjutanud ja ma püüdsin seda võimalikult täpselt edasi anda.

Kalli venna Eeriku luuletus kallile vennale Ennule 75 a. juubeliks.

Aeg justkui linnutiivul lendab,
päev päeva järel kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ning mõttekangas välistan kõik muu.

Me meenutame kalleid kodupaiku,
aas, karjamaa, tee ääres kivi suur,
kas ongi mälestustes tühja valget laiku,
ka Anni allikad ning veerel pihlapuu.

Võib-olla oli heinaaeg just helgeim-
kõik õitses, kaares lõhnas hein,
just aruheinamaa kui park - see oli kauneim,
on selle kadumine nagu lein.

Põld pikk ja avar, ei olnud helde
ja kivine, all lohus kevadetel vesi peal.
Toa taga juunis lõhnas sirel,
suur tooming endisaegu meenutades seal.

Ning mälestusterikas maantee metsa veerel,
siit algas tee - me pürgisime uue järele,
nii seisime ka raskeil ajakäändeil,
meid saatus kandis nagu paati merele.

Veel mõtlen vanemaist nii kalleist,
me isa - aus, tasane ja arg,
ent ema, selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meil lapsi seitse nagu luule salmis
ning vahe aastateski küllalt pikk,
meid kõiki töö ja vaev on vorminud,
kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed just nagu Tšehhovil kolm õde,
üks vaiksem, teine avalam,
neid jutuvada saatnud elus kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkustes ja andeis
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim,
meil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ja naer need vaevalt otsa said.

Nüüd lännu nagu tuntud laulusalmis,
nood õndsad ajad ammugi,
me latse nagu essind linnu
kik ilma laanen laiali.

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
sul täituma on seitsekümmend viis,
nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab
ja ikka jäänd sul kalliks koduraja viis.

Me käigud mõlemil on läinud eri rada,
me mõtteid mõjustand on eri koht ja suund,
ent ühine on mälestuste jada,
kas midagi on tunnustanud ajad muud.

Ma isiklikult tänuvõlglaseks jään sulle,
mis andsid mulle pikal kooliteel,
hool isalik, sa annetasid aardeid kallid,
tööks, õpinguiks, mis olulisem ongi veel.

Su abikaasa, Aluverest peale ta nõnda hoolitsev ja hea,
mind kohtles alati kui venda-poega,
ka temale ma kiitust andma pean,
meil vaimsed huvid olnud ühtse koega.

Teil tublid pojad, miniad nii kaunid,
teid kõiki liitnud tegevus ja hool
ja lapselapsed hellitavad silma,
neil jätkub tublidust, neid saadab hool.

Nüüd nimel suguseltsi suure
meil õnn saand osaks tervitada sind,
head soovid kõikjalt jõudku sinu juurde,
las lauludest rõkkab lähedaste rind.

Jääb soovida, et jätkuks rõõmsaid aastaid,
et tegevuses leiaks rahuldust su hing
ja oma kauneid hetki lauludest sa taastad,
sind aina ümbritsegu soosikute ring.

On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna,
eks minulgi jääb ahtraks sõnariim,
tõemeelik pilk ja siiras sõna võivad rohkem anda,
ma lõpuks siiski olen siin.

1985 karmil talvel
Eerik

20 aastat tagasi Balti ketis

2009-09-02T12:00:00.000-07:00

Panen siia üles 20 aastat tagasi tehtud pildid Läti piiri ääres Lillis.
Ema Aino poolse suguvõsa suurhetked. Tänan Karinit, kes "taipas" tol ajal teha mõned diapositiivid.
Kui vaadata seda rivi, siis... tänaseks on mitmed augud sees. Paratamatu elu käik.

Pällu - suvi 2009

2009-08-12T10:51:00.001-07:00

Siin on palju kirjutatud Pällu talust ja nüüd sai ka käidud vaatamas, mis on saanud kohast, kuhu Johannes ja Helene möödunud sajandi alguses tulid.

Selline pilt avanes, kui olime läbinud metsasiilu, kus vanasti oli olnud sillaga kraav.
Pilt pisut lähemalt, esiplaanil näha Johannese istutatud ilupuu hekk ja tagapool õunapuud.
Sealt suunast, kaskede vahelt, oli tulnud vanasti tee maja juurde. Metsaääres oli olnud saun, kus tema varjatud asukoha tõttu olnud hea viina ajada :-)
Arved seletab Lembitule ja Kerstile oma mäletamisi.
See põõsastik tähistab lauda asukohta.
Pilt lauda vundamendi pealt.
Kokkuvajunud lauda jäänused.
Johannese istutatud õunapuu - umbes 100 aastat vana.
Pildil peaks olema elumaja köögi all olnud keldri auk :-)
Eeriku (arvatavalt) istutatud õunapuu. Kui Eerik oli Arknal, siis tõi sealt puukoolist istikuid.
Kuruli mägi.

Pällul käisid Kersti, Lembit, Arved ja Mihkel (Hella oli samal ajal Rakvere Õpetajate Seminari lennu kokkutulekul)

Minu esimene laulupidu

2009-07-09T02:53:00.000-07:00

Laulupeol käidud, elan ikka veel selle lummuses.
Olen mitmest laulupeost osa võtnud, aga kõige eredamalt on meeles minu esimene pidu.
See oli 1960. aastal. Olin siis pätakas, päris laps alles (oli koolinoorte pidu).
Sel aastal sai valmis uus laululava, see uhke kaar. Mäletan, enne laulupidu räägiti, et see on mineeritud ja peo ajal plahvatab pomm. Kes sellist lolli juttu levitas, ei tea, aga veidi kõhedaks tegi küll.

Ööbisime Tõnismäel Ehitus-Mehhaanika Tehnikumi (nn polütehnikumi) suures saalis, magasime põrandal ja söömas käisime üle tee mingis sööklas. On üks piinlik mälestus, millest ei julgenud kaua kellelegi rääkida. Ma olin lapsena kuutõbine. Ühel ööl ärkasin ja märkasin, et magan võõraste keskel. Kuidas sinna sain ja kas kellelegi peale ka astusin, ei tea. Loodan, et mitte. Kobisin eksitust taibates oma kohale tagasi.

Rongkäigust ei mäleta midagi, ju ikka oli vahva. Kui laululavale avalauluks kogunesime, kärgatas äike ja hakkas sadama paduvihma. Laulupidusid on ikka vihm kimbutanud, aga seda oli siiski nii suures koguses, et kontserti ei alustatud.
Esimese päeva kontsert jäetigi ära, mis on minu teada ainukene kord. Rahvas valgus läbi vihmasaju suure jõena trammipeatuse poole. Olin jäänud üksi võõraste inimeste sekka. Uued punased kingad said läbimärjaks ja venisid laiaks, nii et ei püsinud jalas. Võtsin paljajalu nagu paljud teisedki. Kõnniteedel voolas vesi. Lõbus oli olla. Ainuke mure oli, kas ma ikka oskan minna õige trammi peale ja õiges kohas maha.
Maalaps arg, ei julgenud küsida ka. Trammis pabistasin küll, et äkki sõidan vales suunas. Ei teadnud siis, et trammid teevad Kadriorus ringi ja sõidavad kõik linna tagasi.

Jõudsin ööbimiskohta, läbimärg nagu kassipoeg. Kuidas me seal oma riided küll kuivaks saime ja kas kingad tõmbusid uuesti kokku, ei mäleta. Või olid mul tagavarajalanõud ka. Igatahes kile oli selleks ajaks vist veel leiutamata, rääkimata vihmakeepidest. Vihmavarjud olid siis võib-olla ainult valitsuse liikmetel!!?

Järgmisel päeval oli jälle ilus ilm ja laulupidu toimus täies hiilguses. Kuuldavasti esitati siis ka esimese kontserdi laulud. Repertuaari ei mäleta, ju lauldi ikka Leninist ja parteist. Kas oli see sel laulupeol või mõnel teisel, kui tuli esitamisele Arvo Pärdi kantaat "Meie aed" (kaalikatest ja kapsastest)?
Kindlasti lauldi lõpetuseks ka "Mu isamaaa on minu arm" Ernesaksa juhatusel. Kahjuks ei mäleta emotsioone. Mis meie, lapsed, sel ajal teadsime okupatsioonist või kaotatud iseseisvusest!? Pioneerid, nagu me olime!!!

Edaspidi käisin laulupeol hoopis tantsijana. Ka sellest on naljakaid mälestusi, millest hiljem.

Leidsin netist huvitavat materjali Ilmatari koori ajaloo kohta.

Pildil Ilmatari koor möödumas ja tuttavat nägu tervitamas, meie toredad lastekoori lauljad, esimene kontsert algab juba vihmapiiskade saatel (laulupidu 2009)

Muusikaline maitse

2009-03-17T01:51:00.000-07:00

Olen pool hommikut arvutis aega veetnud. Uudiseid ja ajalehti lugenud, blogisid vaadanud, muusikat kuulanud. Teen ühe sissekande ka ära, siis on tänane limiit täis.

Muusika on hea kaaslane ja lohutaja. Igaühel on erinev muusikaline maitse. Eks see sõltub paljust: east, temperamendist, natuurist, meeleolust.
Mingid nooruspõlve lauljad ja bändid jäävad eluks ajaks südamesse, seda on teised ka tunnistanud.
Kummalisel kombel maitse kujuneb varakult välja ja ei muutugi palju. Sama fenomen kehtib ka inimsuhetes. Olen vahel imestanud ja salamisi muianud, kui näinud kellegi uut kallimat - täpselt vana koopia, ainult veidi noorem!!! Vahel eelistatakse isa/ema koopiat.

Mulle meeldivad eestikeelsed laulud. See põhjusel, et saan siis sõnadest ka aru. Sõnad on ikka väga-väga tähtsad.
Vaatasin, et peaaegu kõik videod, mis olen endale blogisse kopinud, on eestikeelsed ja sellised haledad laulud, nostalgilised, melanhoolsed. Ju ma siis selline olengi.

Muusikaline maitse iseloomustab inimest. Kindel see.
Vaatasin eile poole ööni "Täna õhtul Kukerpillid". Vahur Kersna on leidnud endale hea nišisaate, eestikeelse muusika jäädvustamine kaasaegsel moel.
Üks vana video siin Kukerpillidest

Ülejõe talundi põhiraamat

2009-03-16T12:55:00.000-07:00

Sattus kätte üks omapärane dokument. Tegemist on Ülejõe talu raamtukesega, kus kohalik (võõr)võim seab talule saaduste müügikohustused. Aasta on 1942/1943.

Skaneeris ja siia pani Mihkel.

Pilte Marta albumist

2009-01-19T09:55:00.000-08:00

Selle pildi pealt tunneb ära Kaarli, aga kas tema kõrval on Enn?
Jälle koeraga pilt. Ees istuvad Eduard ja Manda, taga kikilipsuga Ülejõe Sass.

Selle pildi taha on kirjutatud: "Ahila ja Ojaveski noored". Teiste seas ka Manda, Kuste ja Marta.

Pilt Pällu uue lauda ehituselt

2009-01-19T09:48:00.001-08:00

1938. aastal põles maha Pällu vana laut. (sellest saab lugeda siit ja siit) Marta pildialbumis on pilt uue lauda ehitamisest.

Marta Schwarzbergi koolitunnistus

2009-01-18T08:06:00.000-08:00

Mõningase otsimise peale õnnestus leida Marta koolitunnistus. Tunnistusel ei ole algupäraselt ühtegi kuupäeva. Pildil olevad kuupäevad on lisatud hiljem.

Salme memuaarid, 14. osa: viimane peatükk

2008-12-23T05:57:00.000-08:00

"Meie Väinoga alustasime Pärnus nii töökoha kui korteri otsimist. Mul õnnestus saada restoran Rannahoonesse kassapidajaks. Talveks Rannahoone suleti, siis sain jalanõude kauplusesse müüjaks, ja kaubandustöötajaks ma jäingi kuni pensionile jäämiseni aastal 1988.
1966–1972 olin meeste valmisriiete kaupluses kassapidaja ja 1972–1988 restoran Pärnus raamatupidaja. Väga palju aega ja vaeva nägime endile korteri otsimisega. Tädipoja juures elasime 8. juulist kuni 11. septembrini 1956, seega 2 kuud pererahvaga ühes toas, väiksemas toas elas peretütar.
Septembri alguses üüris meile ajutiseks väikese möbleeritud toakese ühe meie Siberikaaslase tädi, kellel Suure-Kuke tänaval oli oma maja. Tal oli kohe-kohe hoovipealses armetus ilma vundamendita majakeses tuba-köök üürilistest vabanemas, senised elanikud said linna poolt parema korteri. Tegime selles korteris, tuba ja köök, kokku 8.2 m2, remondi ja 13. detsembril 1956 asusime sinna elama, peaasi et omaette. Ostsime komisjonikauplusest istumiseks ja magamiseks ühe vana kušeti. Kööki tegi Väino ise söögilaua ja kaks taburetti. Selles armetus korteris (oli nii niiske, et vesi kogunes toanurkadesse põrandale) elasime neli aastat. Selles korteris sündis meil 1959.a. 28. aprillil poeg.
[see pilt ongi seal pisikeses köötoas tehtud:]

Juba enne poja sündi käisin iga nädal oma avaldustega Elamute Valitsuse juhataja seltsimees Rassadkini vastuvõtul parema korteri saamiseks. Korduvalt käis 3-4 liikmeline komisjon kontrollimas meie kehva korterit ja ennäe imet, kuu aega pärast poja sündi saime teate, et eraldatakse Lenini alleele ehitatavasse majja kahetoaline (28 m2) korter, kui töötame ehituse perioodil selle elamu juures 420 normtundi, see oli 50 tööpäeva. Kõik puhkepäevad ja õhtuti käis Väino seal tööl. Järgmise aasta detsembriks sai maja valmis ja saime orderi sissekolimiseks, oh seda rõõmu!
[pp: See pilt on tehtud nende uues korteris, seal olen ma isegi käinud ja suvitamise ajal peatunud, Salme ja Väino olid alati väga lahked ja jagajad inimesed.]

Pärast Pärnusse kolimist sai Väino esialgu kaubajaama laadijaks. 1961–1968 töötas ta Kalamajandis ehitustöölisena ja 1968–1994 Viisnurgas plastmasstoodete pressijana, 1994 kuni oma surmani (15. veebruaril 2000) Pärnu Linna Spordikooli ehitustöölisena.
[Siia veel üks pilt koos Salme pildiallkirjaga: Pärnu lähedal Tammistes meie suvila ees augustis 1999, paremalt Väino, pojapoeg Ott, mina, poeg, pojatütar, minia, poja ämm. 44 Pärnus elatud aastat on jõudnud lõpusirgele, poole aasta pärast lahkub Väino manalateele ja mina kolin Tallinnasse.]

Väino tuhastatud põrm puhkab Tallinnas Pärnamäe kalmistul, sest ta oli Tallinnas sündinud ja kasvanud ning siit ta küüditati.
Pärast Väino surma otsustasime pojaga meie Pärnu elamise likvideerida, sest poeg jäi pärast Tehnika Ülikooli lõpetamist Tallinna elama. Müüsime Pärnu korteri ja Tammistes asuva aiamaa suvilaga ja ostsime Tallinnasse Õismäele korteri, et saaksin olla vana ja haigena oma pojale lähemal. Olen üle elanud 5 rasket puusaoperatsiooni ja olen selle tagajärjel I grupi invaliid, kes vajab pidevat abistamist.
See on lühiülevaade Vana-Varblas asuniku talus kasvanud Kasemetsa Salme eluloost.
Septembris 2002"

Lõpp. Homme siis minu kommentaarid, seega vähemasti üks osa tuleb veel.

Salme memuaarid, 13. osa: tagasi Eestis, abiellumine

2008-12-23T05:45:00.000-08:00

"Jõulupühade ajal 1955 võtsime oma pere ringis vastu otsuse: püüame minna tagasi kodukanti, see tähendab Varblasse.
2. jaanuaril 1956 läksingi mina kui lindprii, kellel polnud ei elu- ega töökohta, oma kodukülla Varblasse maad kuulama. See reis kestis mul terve kuu! Esimesed paar päeva olin Lihulas Ausmeeli Selma juures. Külastasin Jaagu Salmet, Koppel Lainet, käisime kinos, kus kohtasin mitmeid vanu tuttavaid. 6. jaanuaril jõudsin Varblasse, kõigepealt Lankuse Hilda juurde, kes elas oma perega Helmkülas endises Mölderkivi ilusas väikeses majas.
Nende juurde ma jäingi kuni 25. jaanuarini ja iga päev tegime külaskäike. Kõik Vana-Varbla pered käisime läbi, siis mere ääres Jaagul, Kasemetsas, Antsul, Arul, Mägidel.
Meie vanas kodus oli tehtud kapitaalne ümberehitus ja elasid seal kaks õpetajate perekonda, Meriluhtid ja Pajud. Meie rehealusest oli tehtud koolile tööõpetusruum. Meie loomalaut ja ait olid varemetes ja mahapõlenud, polnud enam sepikoda, see oli lihtsalt laiali tassitud. Kurb pilt. Meie ilus hõbepaju hekk, mida isa igal aastal pügas, oli kasvanud metsikuks, jäetud hooldamata.
Jaanuari keskel käisin uuesti Lihulas töökohti kuulamas. Ajalehetoimetusse oli korrektorit vaja, see oleks mulle väga meeldinud, aga kui jutu järg jõudis selleni, et olin küüditatu, siis öeldi irooniliselt – ei.
Oma kodu tagasi saamiseks käisin Rahandusosakonnas ja Täitevkomitee esimehe jutul, mõlemad vastasid, et selleks olevat väga vähe lootust. Jah, selleni jõudmiseks kulus veel palju aastaid, õigemini aastakümneid.
Oma õemehele Karlile aga sain häid uudiseid, just Varblasse oli vaja loomaarsti, sest seal olevat ainult velsker.

25. jaanuaril sõitsin Varblast Pärnusse. Seal peatusin veel nädala oma tädipoja Veltman Kristjani pool. Külastasin mitmeid endisi Varbla inimesi, kes vahepealse 7 aasta jooksul olid Pärnusse elama asunud, Raudsepp Liisi ja Arno, Mäeotsa Salme, Ago Olga, Kulla Liide jt. Minu sõnulseletamatult abivalmis sõbranna Heinluht Hilja Saulepist, kellelt sain Siberis esimese rahasaadetise ja veidi hiljem ka esimese paki, oli abiellunud Sorts Herbertiga, noor pere elas Sindis koos Hilja emaga. Nende pool peatusin 3 päeva. Seda jällenägemisrõõmu pole võimalik sõnades väljendada! Ja ikka veel tegid nad mulle kingitusi.
Käisime Hiljaga vastvalminud ja luksuslikus Sindi saunas, mõnulesime seal mitu tundi. Õhtul käisime kultuurimajas peol, mis algas näidendiga, järgnes tants, mis kestis kella kaheni öösel. Milline õnnis tunne üle 7 aasta tantsida jälle kodumaal eesti tantse ja eesti noormeestega!
2. veebruaril sõitsin lõpuks tagasi Käravetele. Jagus mitmeks päevaks reisimuljete ja uudiste jutustamist. Veebruari keskel sõitis mu õemees Karli Lihulasse ja Varblasse uue töökoha asju ajama - ja saigi seal kaubale. Kolimine jäi siiski suveks. Veebruari lõpul läksin mina sovhoosi kontorisse arveametnikuks, et veidi raha teenida.
25. mail 1956 saabus Eestisse Väino, kellest novembri lõpul Sira jaamas kurvalt lahkusin. Nüüd tahtsime kohe abielluda, aga Külanõukogus ei võetud meid jutule, sest Väinol polnud sõjaväepiletit, selle saamiseks läks veel üle kuu aega.
Suureks elamuseks sai meile jaaniõhtu Nelijärvel. Kell 12 öösel kihutavad kohale tõrvikutega ratsanikud ja süüdati üks suur ja hulgi väikesi jaanitulesid ja järvel ilutulestik, lauldi ja tantsiti koiduni.
Pärast jaanipäeva mõtlesime juba eesootavale kolimisele, teoks sai see 8. juulil. Meil Väinoga polnud küll midagi pakkida peale mõne riidehilbu, ei ühtki mööblieset ega majatarbeid. Lainel ja Karlil olid 7 aasta jooksul hädavajalikud esemed juba muretsetud.
Meie enda pere esimene sisseost toimus meie abiellumispäeval 17.07.1956 ja selleks oli alumiiniumist 3-4 liitrine keedupott, aga edaspidi hakkasime igal palgapäeval midagi ostma. Mööbliesemed ostsime komisjonikauplusest, sest sealt sai palju odavamalt kui teistest kauplustest, samuti riided ostsime komisjonist. Kolimiseks üüris Karl sovhoosist veoauto.

[Vahele ka pilt, koos Salme allkirjaga: Meie abiellumise päeval, 17. juulil 1956 Pärnus.]

Meie Väinoga jäimegi elama Pärnusse, minu tädipoja Veltman Kristjani juurde, kellel oli Aisa tänaval 2-toaline korter. Laine pere sai esialgu elamispinna Allika külas Peetril, hiljem kolisid Küütsule, vana talumaja metsa veerel.
Seal elas mu õe pere kümme aastat, siis kolisid nad Viljandimaale, Sürgaverre, tolleaegsesse Kindel Tee kolhoosi. Laine oli abiellunud aastal 1953, kui nad veel Audru sovhoosis elasid. Järgmisel aastal sündis neil tütar ja Varblas sündisid veel 1957.a. poeg ja 1961.a. veel teinegi poeg. Meie ema elas ka Laine perega koos kuni oma surmani 1957.a. 4. oktoobril. Surm viis ta meilt vähi tagajärjel, vaid 52aastasena.
Isa vabanes laagrist juulis 1956 ja Varblasse jõudis augustis. Esialgu elas ka tema koos Laine perega, hiljem omaette Vana-Varblas Kärneli väikeses majas. Suri infarkti 1968. aasta 14. märtsil, 70aastasena.

Siia ka kaks pilti: esiteks mamma (Laine) ja Salme, ma arvan, et see pilt on tehtud pärast Salme Siberist tagasi tulekut, sest nad ei tundu siin enam nii verinoored.

Ja teine pilt: mamma (Laine) ja Salme surnuaias, ma ei tea, kas see on nende ema või isa matustel.

(Memuaarid jätkuvad..)

Salme memuaarid, 12. osa: pääsemine Siberist

2008-12-23T05:39:00.000-08:00

"12. november 1955 – elu oodatuim tund!
Mind kutsuti mind komandatuuri ja anti lilla pehmest paberist spravka (tõend, mille koopia on siin):

Sellel spravkal olid tumedama lilla tindiga kirjaread, mis tõendasid, et olen sundasumiselt vabastatud ja saan passi.
Silmade ees virvendas, jalad värisesid, pisarad paisusid kurgus – jälle vaba inimene!
Järgmisel päeval olin veel tööl, aga andsin avalduse lõpparve saamiseks. 15-nda novembri hommikul sõitsin rajoonikeskusesse, Sirasse, passi välja võtma, õnnetuseks oli passilaud kaks päeva suletud, ööbisin 2 ööd Siras ja 17-ndal sain passi kätte ja sõitsin tagasi Balahtsini.
Järgmine nädal läks oma majapidamise likvideerimise, pakkimise ja saatusekaaslastega hüvastijätmise peale. Olin mina ju esimene vabakslastu meie omadest! Aga juba mõne kuu pärast hakkas pidevalt vabakslaskmisi toimuma.

Balahtsinist lahkusin 25. novembri hommikul kell 8. Saatma Sirasse tuli minu tulevane mees, kellega 7 aasta eest võhivõõrastena trellitatud vagunis sõitu alustasime. Tema vabanes Siberist viis kuud hiljem, 1956. aasta mais ja abiellusime sama aasta 17. juulil Pärnus.
Siras tuli mul aga kõigepealt oodata mitu päeva, et saada piletit otsevagunisse Moskvani, et mitte seigelda ja oodata vahepealsetes jaamades. Väljas ju külm Siberi talv ja reisin üksinda, polnud kedagi abistajaks ega kedagi, kellega nõu pidada.

30. novembril kell 3 varahommikul algas minu reis läbi Siberi avaruste kodumaa poole. Pilet platskaardiga Moskvani maksis 347 rubla ja minu pagasiks oleva suure vineerkohvri eest, mis kaalus 36 kg, tuli maksta lisaks 115 rubla. Moskva vagunid olid kaks esimest ja minu koht oli nr 22 esimeses vagunis, ülemisel naril.

4. detsembril pool neli päeval jõudsin Moskvasse. Imetlesin Moskva metrood ja sama päeva õhtul sain esimest korda elus vaadata televiisorit.
Moskvas peatusin 2 päeva Laanemetsa Tiina ja Ahto tädi juures. Seal võeti mind väga külalislahkelt vastu ja oleksin võinud olla nende juures palju kauem, aga soovisin ju võimalikult kiiresti oma ema ja õe juurde jõuda, kes elasid nüüd Ambla lähedal Käravete sovhoosis. Õde Laine töötas lasteaias ja Laine mees (mu õde oli vahepeal abiellunud) sovhoosis loomaarstina.
Moskvast sõitsin välja 6. detsembril kell 11.15. Tapale jõudsin 7-ndal kell 13.30. Alles õhtul sain sealt bussiga Käravetele. Tapal käisin kauplustes, sööklas, küsisin ja rääkisin ikka vene keeles, sest ei kohanenud nii kiiresti, ei suutnud uskuda, et üle 7 aasta võin suhelda poes jälle eesti keeles.

Kodustele ma oma vabakssaamisest üldse ette ei teatanud, tahtsin neile üllatust valmistada. Sellega saingi hakkama, mida koju jõudes tegelikult kahjatsesin, sest ema sai mind nähes närvivapustuse! Õemees Karl toibus kõige kiiremini ja asus meid rahustama, kuidas vähegi oskas, aga söök ja jook ei istunud kellelegi ning und ka ei tulnud.
Järgmisel päeval olime juba rahulikud ja õnnelikud, sest seda hetke me kõik need pikad aastad ju olimegi oodanud.
Detsembri keskel olin mõned päevad Tallinnas. Algul ei osanudki kuhugi minna, sest palju oli vahepealsete aastatega muutunud. Külastasin oma tulevase mehe venda, samuti oma õemehe venda Leo Tulevit. Ööbisin Noore Helga juures, kes oli vahepeal abiellunud ja Varblast Tallinna kolinud. Jõulud ja uusaasta veetsime õndsas rahus kodus, kuulasime raadiost jõululaule ja jõulujutlust Soomest, meil oli see ju siis rangelt keelatud. Karli vend Leo Tallinnast oli meil külas. Jõulu ja uusaasta vahel käisin Rakveres oma keskkooli pinginaabril Maimul külas, keda ka taheti küüditada, aga hoidis kõrvale ja pääses.
(jätkub...)

Salme memuaarid, 11. osa: veel viimane aasta Siberis...

2008-12-23T05:34:00.000-08:00

"Siberi kliimast ka veidi. Talved on pikad ja külmad, oktoobrist maini. Külmakraade vahel isegi üle 40*C. Palju lund, lumetormid, nn buraanid.
Igapäevaseks riietuseks oli meil puhvaika (vatijope), vatipüksid, vatikindad, peaaegu põlvini ulatuvad paksud nn lubjavildid. Hütis oli soojaandjaks puupliit ja ema saatis mulle väikese elektripliidi. Kodus olles küdes see meil kogu aeg, sellegipoolest oli vesi töölt tulles ämbris jääkoorikuga kaetud. Kütte hankisime mägedel olevast metsast, seal oli mahalangenud puid külluses. Saagisime need 2-3 meetri pikkusteks ja veeretasime mäest alla, tasasel maal lohistasime need endi järel nööri otsas koduni, seal saagisime ja lõhkusime pliidipuudeks.

Suvi on sealkandis lühike, aga väga kuum.
[vahele üks pilt Siberi heinaajast, Salme on paremalt esimene.]

Mustad ja punased sõstrad kasvavad Siberi suves vabalt metsas, vähemal määral ka vaarikaid. On palju erinevaid ilusaid lilli.
Palju vaeva nägin oma hüti soojustamisega. Suve jooksul mätsisin teda mitu korda saviga, nii seest kui väljast poolt ja valgendasin lubjaga üle. Suvel vihmaga sadas katus kogu aeg läbi ja savi muudkui kukkus nii laest kui seintelt.

1954. aasta jaanuaris saatsin Laine ja ema soovitusel Moskvasse Siseministeeriumisse palvekirja koos arstliku komisjoni tõendiga oma kehvast tervisest. Sellele reageeriti päris kiiresti, juba 19. veebruaril kutsutai mind Komandatuuri. Seal oli mingi võõras, pagunitega ülemus, pani minu eluloo üksikasjadeni kirja, andis tagasi üliõpilaspileti, mis siia tulles ära võeti. Soovitas uuesti õppima hakata ja praegu paremat töökohta nõuda. Minu vabastamine olevat veel kaalumisel, oodaku vastust.

Parema töökoha suhtes toon näite. Meie ehitus-remonditsehhis vabanes laohoidja koht ja anti lootust, et saan selle koha, aga linna parteisekretär polnud sellega nõus ja selle koha sai üks kohalik parteilane.

Sama, 1954. aasta augustis teatati meile kõigile komandatuuris märkimise ajal hea uudis: meie eluaegne väljasaatmine on muudetud ajutiseks ja põgenemise korral on karistus ainult 2-5 aastat. See teade andis meile usku ja lootust, et pääs kodumaale pole enam kaugel. Juba 1954. aasta algusest hakkasid meie juurde saabuma kuni 10aastase karistusega laagris olnud pereliikmed, osalise karistuse kustutamisega. Ka minu isalt tuli nüüd tihedamini kirju. Laagrites pidid käima kõrged komisjonid, kes langetasid otsuseid: kellel karistust vähendada, kes kohe vabaks lasta. Meie isa vabastati alles 23. juulil 1956. Karistust vähendati kuni faktiliselt ärakantud ajani.
Mina saatsin 1955. aasta mais Moskvasse Siseministeeriumisse järelpärimise, miks pole pooleteise aasta jooksul minu palvekirjale vastatud.
Vabastusteate sain poole aasta pärast, s.o. 12. novembril 1955!

Sama aasta juulis saime meie (kõik komandatuurialused) omale 10 aasta passid märkusega "liikumisvabadus oma rajooni piires". Küll oli ikka suurepärane vabadus!

Viimase suve olin peamiselt ehituste juures tööl, õppisin krohvialust laastu seina lööma, neist jäid seinale ilusad ruudud ja nende laastude peale tuli loopida krohvisegu, see nõudis harjutamist, et krohv seina loopides pidama jääks ja ühtlane kiht tekiks. Järgmine päev, kui krohv tahenenud, tuli see vastava puidust siluriga veel tasandada, ja lõpuks, kui krohv tõesti kuiv, siis üle lubjata. Vahel olin pottsepa abiliseks, segu tegijaks ja ämbritega meistrile kätte tassida, samuti telliskivisid kohale tassida.
Need olid minusuguse nõrgukese jaoks väga rasked tööd, aga õnneks oli see suvi kannatusteaja lõppvaatus."
(jätkub...)

Salme memuaarid, 10. osa: oma maja ostmine, Stalini surm ja spordivõistlused

2008-12-23T05:25:00.000-08:00

"Et saada rahulikumat elu, ostsime koos pr Avestikuga endile hüti, kumbki meist maksis 200 rubla ja olime “majaomanikud”.
Esimesel hommikul ärgates saime suure ehmatuse osaliseks, seintel jooksid lutikad, need jäidki meie koduloomadeks kuni siberiaastate lõpuni. Meie nn maja oli väike osa suuremast barakist, umbes 15 m2, kõrgus 1,8 meetrit, ukseava oli nii madal, et sisse-välja minnes tuli tublisti kummardada, väike puupliit. Lae toeks oli kaks 30 cm läbimõõduga palki. Kaks aknakest, 50x70 cm. Seinad ja lagi lubjatud, põrand isegi laudadest. Vihmavesi jooksis tuppa, sest katus oli lauajuppidest tehtud.
Kõrvaltoas elasid poolakad, järgmises venelased, viimases ukrainlased. Maja juures oli isegi väike aiamaa, sellele panime labidaga ämbritäie kartuleid maha ja ilma mingi väetiseta kasvasid sügiseks suured kartulid.
[Siin on pilt sellest majast, tehtud küll pärast Salme lahkumist. Temapoolne pildiallkiri: Minu hütt, see eraldi osa pika baraki küljes, pildistatud pool aastat pärast minu äratulekut, kui polnud remontijat, aga minu pandud taba on veel korralikult ees!]

25. juulil 1952 oli meil ees jälle kolhoosisaatmine, minna tuli ka minul. Seekord hakkas see heinateoga ja septembris läks vilja tuulamiseks, laadimiseks, ja pääsesime sealt alles 20. oktoobril, kui juba paks lumi oli maas ja mitu kraadi külma, seega kokku veetsime kolhoosis 3 kuud.
Vilja koristamine läks isegi sellise absurdini, et keppidega kangutasime viljakõrsi lumest välja, pool päeva tegime sellist jaburdust, siis keeldusime kategooriliselt. 250 ha viljapõldu jäi lume alla. Seekord kolhoosist meile mingit tasu ei makstud, peale kehva söögi, aga töökohast maksti 3 kuu eest 218 rubla, seega 72 rubla kuus, hea seegi!
Tööl olin ikka OKC-is. Vahel tegin naelu, vahel olin koristajaks, kütjaks, valvuriks, nii nagu ülemustel parasjagu vajadus oli.

6 märtsil 1953 levis teade, et Stalin on surnud. 3 päeva olid koolid suletud, samuti kino, tänavatel olevatest valjuhäälditest tuli ainult leinamuusikat. Siis aga läks elu jälle vanaviisi edasi.
1953. aasta suvel toimusid meie kullalinnas, Balahtsinis, ülerajoonilised spordivõistlused, mis pakkusid meilegi vaheldust. Kolm päeva järjest, kergejõustik, võrkpall ja korvpall. Meie linnast ei võistelnud ükski eestlane, aga teisest kullalinnast nimega Kommunaar oli isegi kolm eestlast: kaks noormest ja üks tütarlaps. Ülo nimeline eestlane oli Kommunaari jalgpalli meeskonna väravavahina väga tubli, nad võitsid mängu.
Ja ulle üllatusena oli see ainuke naissportlane Pärna Eha, kes oli 1946-47 Saulepis minu VII klassi õpilane! Milline rõõm oli üle nelja aasta näha tuttavat kodukandist, kellega ühised tuttavad ja ühised mälestused ning nii ei taha meie meenutustel olla lõppu. Ta ööbis minu juures ja need kolm ööd me aina jutustame. Jäime sellest saadik kirjavahetusse. Neil Kommunaaris olevat olnud eestlastest noori 50 ringis. Tegelesid isetegevusega, oma orkestergi oli olemas ja isegi rahvatantsurühm.
Meie linnas oli ainult Hanso Unol viiul ja hr Põdersonil mandoliin, mida nad mõlemad väga hästi mängisid, sest Uno töötas enne Siberit Estonia teatri orkestris. See külaskäik äratas ka meid tardumusest ja hakkasime vahetevahel klubis tantsimas käima. Kinos käisime päris tihti. Vahel külastas meid ka Abakani (meie oblasti pealinn) teater.

1953. aasta sügisel lubati meist esimene eestlane Krasnojarski instituuti õppima: Mesila Õilme, kes kevadel lõpetas meil keskkooli. Rõõmustasin koos Õilmega, et ta siit mägedevanglast esimesena pääses.
Sel suvel saadeti mind ainult kolmel nädalavahetusel kolhoosi heinale ja septembris üks nädal viljakoristusel.

22. novembril 1953 suri pr Laanemets vähki. Tegime kuuse- ja seedriokstest ilma mingisuguse kõrvalkaunistuseta ilusad pärjad ja kõik meie siinsed eestlased käisime teda ära saatmas. Mina elasin tema ja ta kahe lapsega 3 esimest aastat ühise perena, seetõttu olin ma eriti kurb. Tema 10-aastase tütre saatsime juba 1952 juunis lastekodusse, sest ema oli pidevalt haiglas ja 15 aastane poeg sai tööle puidutsehhi. Õnneks vabastati nende isa 1953 märtsis ennetähtaegselt laagrist, nii et ta sai pool aastat enne naise surma olla talle ja pojale toeks. Aasta hiljem suri aga hr Laanemets ise kopsupõletiku tagajärjel.

(jätkub...)

Salme memuaarid, 9. osa: perenaise amet, ehitustöö, kolhoositöö, kasuemaks olemine

2008-12-23T05:15:00.000-08:00

"1951. aasta kevadtalvel oli ajalehtede jutu järgi poliitiline taevas väga ärev, see andis meiesugustele taas lootust koduradadele pääseda. Ema ja Laine saatsid mulle kogu aeg banderollis ajalehti. Kirjade sisu oli sellest saadik ettevaatlikum, kui neid hoiatasime, et see meie saatust võib karmistada, kui nad kirjutavad, mida mõtlevad, ja igati meid lohutada püüavad.
Muide, kullalinnas oli alaline kino ja seda luksust me vahetevahel kasutasimegi, kui näidati välismaa filme. Mõnele meist saadeti kodumaalt ka ajakirju, need käisid siis käest kätte, kuni kõigil oli loetud. [Epp: praegu seda üle lugedes tuletanj meelde, kuidas Salme alati ajakirju-ajalehti pärast lugemist kellelegi teisele tahtis edasi sokutada, see komme oli tal ilmselt Siberist saadik veres.]
Oli ka kohalik raamatukogu. Raamatuid sai laenutada komandandi tõendiga, lisaks oli vajalik töötõend. Veendusin selles omal nahal, kui läksin ainult komandandi tõendiga, ei antud mulle ühtki raamatut. Siis palusin oma töölkäivaid sõbrannasid mulle raamatuid tuua.

Seda nn perenaise ametit leskmehe peres pidasin pool aastat, 1950. aasta novembrist kuni 1. juunini 1951. a. Oleksin seal kauemgi olnud, aga härra Jakovlev tegi mu elu võimatuks. Juba varsti pärast nende juurde kolimist hakkas ta mind nii öelda võrgutama ja endale naiseks paluma ning kui see heaga ei õnnestunud, siis hakkas kiusama ja mõnitama.
Kolisin proua Laanemetsa juurde tagasi. Linda oma emaga ostsid 1951. a. märtsis endile 700 rublaga väikse majahüti: tuba ja köök, kokku umbes 20 m2. Nii et meil neljakesi, pr Laanemets, Ahto ja Tiina ja mina, oli nüüd päris lahe elamine oma 15 m2 peal.
Juuni keskel õnnestus mul OKC-I kergele tööle saada, mägedesse ühte onni koristajaks ja valvuriks, kus mõned ehitustöölised ajutiselt elasid. Seda looduslapse elu sain nautida ainult poolteist kuud, siis kamandati jälle linna tagasi. Seal pandi mind ränkraskele ehitustööle: mu tööks sai 1,5 m sügavuste aukude kaevamine ja pottsepa abistamine, segu tegemine ning ämbritega meistri kätte tassimine.

Õnneks saadeti mind sealt peagi, septembri alguses kolhoosi kartuleid võtma, see oli tublisti kergem töö. Kartulivõtt toimus küllalt moodsalt, sahaga aeti vaod lahti, aga edasine töö toimus kümne küünega. Esimese päeva õhtuks polnud küüsi enam olemas, teise päeva õhtul olid sõrmeotsad villis ja kolmandal päeval oli võimalik ainult rusikatega mulda kraapida. Kindaid polnud kusagilt võtta. Sedasi virelesime seal 2 nädalat. Ööbisime klubi põrandal põhkudes, ilma lahti riietamata. Söögi keetsime ise, kartuleid oli priitumalt, üle päeva toodi piima ja isegi liha. Leiva ostsime ise.

Pärast kartulivõttu olin jälle ehituste juures tööl. Kuni maa ei olnud veel läbi külmunud, tagusime kirkaga mulla lahti, siis labidaga tõstsime kanderaamile ja kahe vahel kandsime mulla välisvundamendi soojustuseks. See ei olnud väga raske töö. Kui päris külm ja lumi tulid, siis sain ühiselamus koristajaks ja ahjukütjaks, see oli väga mõnus töö.

Aga kergele tööle vaatamata jäin iga päevaga hädisemaks, küllap eelnevad rasked perioodid lõid nüüd talvel välja. Peavalud, alaline palavik, jõuetus. Kergemal kujul vaevasid need hädad mind juba küüditamise ööst saadik ja õige diagnoosi sain alles palju aastaid hiljem pärast kodumaale pääsemist 1956 aastal. Mu haiguseks, nagu hiljem selgus, oli türetoksikoos (kilpnäärme ületalitus).
Ka proua Laanemets haigestus ja järgmise poolteise aasta jooksul oli ta rohkem haiglas kui kodus. Tal olid valud terves kehas. Järgmise aasta novembris viisimegi ta kolmandana Siberi mulda.
Tema 14 aastane poeg Ahto ja 9 aastane tütar Tiina olid ema haiguse ajal minu hooldada, sest elasime ju koos. Kaasmaalased abistasid meid toiduga, eriti helde oli proua Nuude, tema sai kodumaalt hästi palju pakke. Meie komandandi korduvate nõudmiste peale vabastati laste isa ennetähtaegselt laagrist ja jõudis pool aastat enne abikaasa surma meie juurde. Aga ka tema oli parandamatult haige ja suri aasta hiljem. Siis komandant organiseeris Tiina lastekodusse, mis asub rajooni keskuses. Ahto sai elukoha ühiselamus ja tööle puidutöökotta, 15 aastase poisikesena.

Mina käisin 1952. aasta alguses korduvalt arsti juures, röntgenis, arstlikus komisjonis. Sain teada, et mul oli kopsus tume koht ja süda ka laienenud. Olin poolteist kuud haiguslehel, aga see e Vasakult Linda, hr Raud, pr Raud, pr Laanemets, mina, Tiina, Ahto.est oli koduseid töid küllaga, seoses mu kasulapsega (Ahtoga).
Märtsi alguses 1952 läksin jälle tööle, abitööliseks ehitusel. Laste ema (kes siis veel elas) sai aprilli lõpul haiglast koju, mis mulle oli suureks kergenduseks."

Lõppu ka üks foto. "Vasakult Linda, hr Raud, pr Raud, pr Laanemets, mina, Tiina, Ahto."

(jätkub)

Salme memuaarid, 8. osa: töö kullaotsijana ja sügistöödel

2008-12-23T05:09:00.000-08:00

Algatuseks üks pilt Salmest, kahjuks ma ei tea, on see tehtud Siberi ajal või enne seda.

"Jaanuaris [Epp: ei saa aru, kas ta räägib siin aastast 1950 või 1951] öeldi mulle, et pole kerget tööd enam anda. Naelte tagavara oli juba suur ja koristajaks sai kohalik naine. Sellist tööta olekut pidin taluma pool aastat, kuigi iga nädal käisin mitu korda komandatuuris tööd palumas.
Juuni lõpul aga õnnestus saada väga huvitav töö: nn. kullaotsija. Koos Hanso Ainoga meile see töö anti. Tööriistadeks olid meil kirka, suur haamer, hästi suur peitel ja väike luud. 30–40 Kaug-Ida üliõpilast koos 4 geoloogiga olid eelnevalt teinud luuret, kaevanud mäekülgedele kraavikesi. Meie tööks Ainoga oli neist kraavidest võtta proove, taguda kivide küljest tükikesi ja igast kraavist võetud proov eraldi väiksesse riidekotti panna koos lipikuga - seletusega, millisest kraavist proov on võetud.
Õhtuks kogunes selliseid kotikesi paarkümmend, igas ühe kilo jagu proove. Kõik kotikesed tuli seljakotis tassida kontorisse ja sealt edasi viidi need hobuste seljas kuhugi laboratooriumisse uurimisele. Nii püüti selgitada, kas on mõtet sinna uut kullakaevandust rajada.

Seda huvitavat tööd lubati meil teha ainult üks kuu, siis saadeti meid kaheks kuuks, 9. augustist kuni 7. oktoobrini umbes 150 km kaugusele Stalini nimelisse kolhoosi sügistöödele. Tööks oli peamiselt nisu tuulamine, kuivatamine ja laadimine autodele. Tööpäevad kestsid enamasti 17 – 18 tundi, ka öövahetused. Ööbimiseks oli umbes 30 inimesele armetu hütt keset välja, milles kahekordsed puunarid, osa inimesi magas ka pööningul. Söögiks oli hommikuti tükk leiba, ~200 grammi, ja kruus leiget vett, nimeks tee. Lõuna- ja õhtusöögiks oli päevast päeva ühesugune supp, vesi ja kartulid ning veidi rasvaollust.
Kolhoosi suurus olevat olnud 1100 ha. Maastik sarnanes stepiga, ei ühtki puud, niikaugele kui silm näeb, ei veeojakest, ei ühtki maja peale meie onni.
Pesemisvõimalused olid väga kehvad, selle tulemusena saime jälle täid nii riietesse kui juustesse.

Oktoobri alguses läks väga külmaks ja lumi sadas maha, see päästis meid kolhoosiorjusest. Tasuks saime sealt 100 kilo nisu, mis meiega koos Balahtsini sõidutati. Olime räbalais, mustad ja nälginud. Balahtsinis oli õnneks korralik saun ja sinna me kohe tormasime. Nisu saime ära jahvatada, 100 kilo jahvatamise eest võeti 20 rubla ja 6 kilo jahu ning küüdimehele veel 15 rubla. Jahu oli küll koos kliidega, aga sepik tuli sellest ilmatu hea, seda tegime nüüd mitu korda nädalas ja osa isegi müüsime oma saatusekaaslastele.

Edasi läks jälle suureks tööotsimiseks, aga tulemusteta. Hädavariandina läksin novembri lõpul teenijaks-perenaiseks. Nimelt novembri alul suri pr Jakovlev. Nutsime valusaid pisaraid, mattes jälle ühe meie kaasmaalastest Siberi mulda. Leinama jäid abikaasa koos 4aastase tütrepojaga ja veel nendega kokku elama jäänud hr Põderson, kes küüditati laagris oleva poja pärast. Tema naisel õnnestus Eestisse jääda. Mehed käisid tööl, mina olin poisiga kodus, käisime poes toitu ostmas, tegin süüa ja kõiki majapidamistöid. Esimest korda elus keetsin lehmaudarast suppi, mida härrad minult nõudsid. Minu suust see küll alla ei läinud, vintske ja veniv, aga härrad sõid küll. Pärast naise surma hakkas härra Jakovlev järjest enam viina tarbima ja selle võrra jäi toiduraha vähemaks. Ta müüs ära abikaasa õmblusmasina, sõrmused ja käekella."

(jätkub...)

Salme memuaarid, 7. osa: Siberi elu jätkub, veel üks kolimine ja kirjavahetusest

2008-12-23T04:55:00.000-08:00

Siia illustratsioon ka: Salme koos sõpradega, ma ei tea paraku, kes pildil on, leidsin selle kord mamma fotokarbist, ja lihtsalt oletan Salme vanuse järgi, et pilt on Siberis tehtud. Salme on paremas ääres.

"17. septembrist 1949 kuni 1. jaanuarini 1950 on mu päevikus tühi leht. Selle seletuseks on 1. jaanuaril kirjutatud: kõik päevad on olnud äravahetamiseni sarnased, hallid, tühjad, kurvad, taon ja lõikan traati, pühin ja põletan höövlilaaste.
Vana-aasta õhtul 1949 kogunesime Mahlapuude juurde, et koos esimest uut aastat Siberimaal vastu võtta. Igaüks võttis söögipoolist kaasa. Kell 12 pani pererahvas jõulupuul küünlad põlema, tõusime püsti, laulsime Eesti hümni ja teisi isamaalisi laule. Paljudel veeresid silmist pisarad, eks oli see meil kõigil kurvim aastavahetus seniolnuist.

Jaanuari keskel oli meil Lindaga järjekordne elukoha vahetus, samuti Laanemetsa perel. Senine elamine oli meil kullalinna peatänaval, igati korras majas, see oli meiesugustele liiga hea. Uus elupaik sai olema äärelinnas, mäeveerel, madal ja viltune barakk, ka seestpoolt kõik viltu, seinad ja uksed ja aknad. Saime baraki keskmise korteri, mis koosnes ühest toast, umbes 15 m2, ja köögist, umbes 5 m2. Ahju uues kodus polnud, aga pliit andis hästi sooja.
Naabriteks olid meil ühel pool kalmõkid, teisel pool venelased. Kuulu järgi elasid siin kullalinnas üle kahekümne erineva rahvuse, kõik Nõukogude Liidu rahvused, lisaks sakslased, poolakad, isegi hiinlasi oli.

Insener Raud koos prouaga viidi Abakani ja lubati erialast tööd, oli ta ju Eesti põlevkivitööstuse rajaja. Abakan on Hakassi autonoomse oblasti keskus, üle 70 000 elaniku. Esialgu oligi ta saanud tööd kaevanduste keskkontoris, aga mingi valekaebuse tagajärjel hoopis arreteeriti ja sellest saadik ei olnud temast enam mingeid teateid. Ka tema proua kadus nagu maa alla.

Uues kohas, mäeveerul oli meil vee hankimisega suur probleem. Tuli ronida peaaegu pool kilomeetrit mäkke, seal kivide ja põõsaste vahel olid augud, kust allikad maapinnale jooksid, sealt väikese kruusiga tõstes sai umbes poole tunniga ämbritäie vett, pikk naistesaba seisis kogu aeg järjekorras.

1950. aasta veebruaris kutsuti mitu eestlast südaööl komandatuuri ülekuulamisele, sellepärast arvatavasti öösel, et suuremat hirmu tekitada. Mind ei kutsutud. Süüks pandi neile riigivastaste kirjade kodumaale saatmine, väljavõtted meie kirjadest vene keelde tõlgituna olnud komandandilaual, nagu “valged orjad punases paradiisis”, “vaikus enne tormi” jne. Eriti kuri oldud Ernesaks Vaikega, tema kirjadest olnud hulga väljavõtteid. Ähvardati, et see tüdruk tuleb arreteerida ja saata sinna, kust ta ei saa ühtki kirja kuhugi saata. Aasta pärast viidigi see otsus täide, ta viidi põhja erirežiimiga laagrisse. Saime talt kirja alles pärast Stalini surma.

Suure üllatusena sain 4. veebruaril 1950 esimese teate oma isalt pärast ta laagrisse viimist kahe aasta eest. See oli lihtpostkaart, võõra vene nimega, tsensuuris oli üks lause maha kraabitud. Hea, et nii palju teada sain, et ta on elavate kirjas. Kirjutasin ja saatsin kaardil olevad read kohe ka emale ja õde Lainele Estisse. Isa oli aasta varem saatnud samasuguse lihtkaardi oma õele Kasemetsa Liisale ja Liisa saatnud talle minu aadressi. Minul oli kodumaaga tihe kirjavahetus, nii sugulaste kui tuttavatega, samuti sain banderollis ajalehti ja kirjatarbeid.
Aasta alguses sain üllatusena kirja ka Sadulsepa Hugolt. Temaga polnud mul rohkem tutvust olnud, kui et minu jalgratta kadumise ajal tõi ta mind oma jalgrattaga Paadremaalt peolt koju. Kiri oli pikk, huvitav ja lootustandev, et läänetuuled võivad meid siit peatselt tagasi Läänemere kruusasele ja kadakasele rannale tuua. Eks see lootus meid aitaski vastu pidada, sest lootus on inimesele vajalik nagu õhk. Kiri oli posti pandud Pärnust, aga saatja aadressi polnud, nii et tänukirja ma talle saata ei saanud.
Kirjavahetuses olin ka Naabri Vello ja samuti Õhu külast Taltsi perega. Nad küüditati Novosibirski oblastisse. Ka mina olnuksin nendega koos, aga et ma ajutiselt Tallinnas elasin ja õppisin, siis viidi mind koos tallinlastega. Vello kirjad olid optimistlikud, soovitas püstipäi ja hambad risti kannatada, sest eestlane paindub, aga ei murdu.

4. märtsil oli meie elus huvitav seik. Komandandi juures meie iganädalasel märkimisel anti meile kõigile käsk kirjutada oma eluloo kirjeldused - et kella viieks olgu kõigil toodud! Imestama pani see, et kästi kirjutada eesti keeles, ainult nimi nii eesti kui ka vene keeles. Tähendab, neid oli vaja Eestis. See andis meile jälle lootust ja usku, ehk lastakse meid ometi vabaks.

Märtsi lõpul kirjutas Naabri-Vello, et Pärnselja Miki põgenes nende juurest ja jõudiski Eestisse. Ja meil juhtus selline uudis, et saabus Linda ema, kes siiani oli ka Novosibirski oblastis nagu kõik Läänemaalt küüditatud. Hea seegi, et perekondi kokku lubati. Ka Ülemaantee Heinol toodi ema, isa ja õde Novosibirski oblastist siia.

(jätkub)

Salme memuaarid, 6. osa: Siberi elu jätkub kullakaevanduses

2008-12-20T07:58:00.000-08:00

...eelmine osa katkes seal, kus eestlased jagati ära kohalike kullakaevanduste vahel.

"Širast sõitsime veoautodel 70-80 km mägedevahelises orus. Ajuti kerkisid järsud kaljuseinad püstloodis päris teeveerest, teisel pool teed aga voolas jõeke. Taamal kõrgusid igilumega kaetud mäed, need olevat olnud kuni 3 km kõrgused.

Ja siis jõudsime nagu muinasjutu maailma – korrektsed majad, hästi riietatud puhtad inimesed, üle mitme kuu nägime jalgratastel sõitvaid inimesi. Meid viidi koolimajja, saime kaks tuba, needki olid korras ja puhtad. Saime endid pesta ja siis viidi meid sööklasse. See oli lausa luksuslik – akendel ja ustel punasest sametist eesriided, laudadel valged linad, seina ääres pottidega lilled, seintel maalid, olime nagu tagasi kodumaal. Lauale kanti kolmekäiguline õhtusöök: nuudlisupp kartulitega, riisipuder lambalihaga, paks kissell. Ei suutnud imestada, miks meile selline vastuvõtt korraldati, justnagu vabanduseks eelneva kolme ja poole kuulise nälgimise eest.

Järgmisel hommikul viidi meid sauna, riided olid samal ajal “täisaunas”.
Pärast sauna toimus arstlik komisjon. Kaevuriteks valiti meist ainult 6 kõige tervemat ja tugevamat: Linda, Erika, Loreida, Väino, Heino ja Olev. Ülejäänud saavad tööle OKC-i (ehitus-remonditsehh). Avanssi anti igale 50 rubla.
Siis järgnes korterite jagamine. Meie Lindaga saime tibatillukese toa, valgeks lubjatud seinte ja laega, värvimata puupõrandaga. Mööbliks tühi, laudadest põhjaga puukoiku. Laua kombineerisime ise vineerkastidest, mis olime kodumaalt pakkidena saanud. Veidi suurema toa sai proua Laanemets oma tütre ja pojaga ning kolmanda toa insenerihärra Märt Raud oma noore abikaasa Hildaga. Avar köök oli meile ühine, selles oli laud ja 2 taburetti, nelja auguga puupliit ja isegi praeahi. Küttepuid tõime ise mägedest, seal oli mahalangenud kuivanud puid külluses. Lohistasime neid nööriga mööda maad ja veeretasime koju, seal saagisime ja lõhkusime. Tööriistad laenutasime naabritelt. Peenemad puud tassisime paelaga seljas koju, vee tõime poole kilomeetri kauguselt kaevust.

Meie asula paiknes pikas kitsas orus, piki orgu korralik peatänav, selle ääres, asula keskel kahekorruseline kaevanduse kontor koos kohaliku võimuga, teised ehitised olid kõik ühekordsed. Peatänava ääres oli veel kauplus, söökla, koolimaja, haigla kahe arstiga, kultuurimaja koos kino ja raamatukoguga, komandatuur, ka mõned väikesed eramajad olid nende tähtsate majade vahele lubatud. Peatänavaga paralleelselt voolas 4-5 meetri laiune mägijõeke ja selle kaldal olid kehva välimusega majakesed ja pikad barakid. Teerajad viisid mööda mäekülge ülespoole ikka samasuguste uberikkudega. Enamik meie inimestest said kohe elupaiga neisse hüttidesse, meie kolm pere saime õnneks pool aastat elada peatänava ääres korralikus majas, siis sunniti meidki elukohta vahetama.

Kullakaevandus asus päris kõrgel mäejalamil. Mina ei töötanud ühtegi päeva kaevanduses, vaid ühel päeval läksime koos Lindaga kaevanduse šahtiga tutvuma. Vastu haigutas pimedus (igal kaevuril oli kaasas osa karbiidilamp), ümberringi ainult kalju, seinad, lagi, põrand, raske õhk. Ja töö olnud väga raske isegi kuus tundi vastu pidada.
Minule oli raske isegi maa peal vundamendikraavi kaevamine. Tervis jäi mul järjest kehvemaks, alaline väike palavik, suur nõrkus, valud kõhus, kõik toidud ajasid iiveldama. Kohalikud arstid arvasid, et kopsudest, tehti kaltsiumi süste. Viis päeva olin haiglas, prooviti paelussi välja ajada, aga ei tulnud sealt mingit ussi. Arstlikust komisjonist sain tõendi kergemale tööle, komandant aga sellist tööd ei leidnud. Augusti lõpul siiski sain kergemat tööd, tisleri töökotta koristajaks ja traadist krohvialuste naeltetegijaks. Septembri alguses olin teistkordselt mõned päevad haiglas, seekord toidumürgitus karuliha söömisest, ju oli riknenud.

17. 1949 juulil oli meil kurb päev, matsime endi hulgast esimese Siberi mulda, hr Kraini, ta oli haige juba küüditamise ajal. Ette rutates nimetan siinkohal kõiki, kes meist seitsme aasta jooksul Siberi mulda jäid. 1950 novembris pr Jakovlev (55), 1953 novembris pr Laanemets (46), 1954 oktoobris Hellen Rannamäe (39), 1954 novembris hr Laanemets, kes vabanes laagrist 1953 märtsis, nii et jõudes pool aastat enne abikaasa surma meie juurde, 1955 detsembris hr Rosenbladt (73), tema poeg vabanes laagrist ja tuli isa juurde kolm kuud enne isa surma. Kalmistu paiknes lagedal mäeveerel, ei ühtki puud ega põõsast. Lahkunu ärasaatmisel käisime alati kõik, jutlust ei pidanud keegi, ainult laulsime vaimulikke laule ja panime hauale endi tehtud seedriokstest pärjad."
(jätkub homme)

Salme memuaarid, 5. osa: Siberi elu jätkub

2008-12-20T07:50:00.000-08:00

Esimene helgem päev meie trööstitus siberielus oli 16. mail 1949, kui meie onni kolmeliikmeline pere, kõik üheaegselt, saime kodumaalt esimesed rahakaardid, kõigile võrdselt 100 rubla, erinevus ainult saatjates.
Olime rõõmust keeletud, ainult silmad särasid ja näod olid naerul esmakordselt viimase kahe kuu jooksul. Ja siis veeresid silmist tänupisarad, selline kingitus oma healt Saulepi sõbrannalt Hiljalt.
Esimesed kirjad jõudsid meieni alles 10 päeva hiljem. 26. mail sain 3 kirja korraga, Lankuse Hildalt, Heinluht Hiljalt ja tädipojalt Veltman Kristjanilt. Sain kirjadest teada, et ema ja Laine pääsesid, sest Tolli Helmi viis neile 24-nda märtsi õhtul teate, et öösel tuleb küüditamine. Helmi töötas metskonnas ja sai telefonikõnedest teha sellise järelduse. Oli hea meel, et mu kõik sugulased olid sellest õudusest pääsenud. Lubasid saata mulle raha ja pakke. Hilja oligi juba paki teinud ja selle hobusega Saulepist Pärnusse posti viinud (60 km). Uskumatu abivalmidus ja ohvrimeelsus, sest olime ju ainult ühe õppeaasta koos elanud ja töötanud, enne seda me teineteist ei tundnud, seda võib nimetada tõeliseks sõpruseks!

Mu ema ja õde varjasid endid paar kuud, siis tahtsid minna Ellamaa turbarabasse tööle, aga arstlik komisjon ei lubanud neid sellisele tööle. Siis läksid nad Audru sovhoosi ja sinna saidki tööle 1. juunil 1949, täiesti puupaljastena, sest kodust põgenesid nad küüditamise ööl paari riide- ja toidukompsuga. Loomad ja vili olid järgmisel päeval kolhoosi viidud. Mööbel, kõik majakraam ja riided kohalike komnoorte poolt laiali tassitud ning ära jagatud, mis kellelegi sobis.

Meie neljaliikmeline pere oli niisiis lõhutud kolmeks, üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel virelevaks osaks. Isa Komis, mina Krasnojarski lähistel, ema ja õde õnneks oma kodumaal, oma rahva keskel. Ja jumal tänatud, et neil õnnestus Eestisse jääda. Juba septembris saatsid nad mulle mitu pakki riiete ja toiduga, et külm Siberi talv üle elada. Päris esimese paki sain oma kallilt Hiljalt juba 6. juunil. Ei tea, mis oleks kodumaal suutnud nii suurt rõõmu valmistada, kui Siberisse esimene paki saamine. Oli selles nii toitu kui igapäevaseid tarbeesemeid nagu niiti, nõelu, pearätt, taskurätikud, käterätid, sukad, sokid, pluus, 2 paari pesu, kirjatarbed. Keedupott täis soolaliha, herned, oad, suhkur, seep, isegi kommid!, kõik ühe päeva ajalehed. Sel õhtul kirjutasin oma elu pikima kirja, sest millegi muuga ei olnud mul tasuda nende heade inimeste hoolt ja muret minu pärast.

22. juuni hommikul toodi komandatuurist teade: paari päeva pärast algavat meil jälle sõit. Selle vastu polnud meil midagi, viidagu meid kuhu tahes, halvemat ega hullemat ei saa kusagil olla. Mahajäänud sakslastel, ukrainlastel, kalmõkkidel olid pisarad silmis, et nad peavad sinna hädaorgu edasi jääma, meid alles 3 kuu eest toodi ja juba jälle viiakse.
25-ndal juunil algas taas meie rännak. Umbes 10 km pärast jõudsime naaberkolhoosi Polevoi, sealt lisandus meile saatusekaaslasi. Käsutati meid nelja kaupa ritta ja ei tohtinud keegi sammugi kõrvale astuda, kohe olid orjaperemehed käsitsi kallal ja ähvardasid kuuliga. Ilm oli väga palav ja õhk moskaadest (pisisääsed) paks.
Õhtuks jõudsime Tsulõmi jõe kaldale, ka seal oli juba eestlasi ees. Jäime laagrisse koguni kaheks päevaks ja iga mõne sammu järgi tehti lõkked moskaade peletamiseks. Kolmanda päeva hommikul saabus meie “valge laev”, tegelikult ilmatu suur praam.
Meid oli umbes 350 inimest. Laevasõit kestis neli päeva, öösiti seisime paigal. Ka päeval tegi praam ajuti peatusi ja lubati konvoi saatel käia kaldal asuvatest taludest toitu ostmas.

1.juulil 1949.a jõudsime Atšinskisse (linnulennult 150 km Krasnojarskist lääne pool), see oli väikeste puumajadega, sillutamata, porilompides tänavatega Siberi väikelinn. Meid laaditi veoauto kasti ja sõidutati mingisse klubisse, kõik inimesed ruumi ei mahtunud, osa jäi lageda taeva alla. Päeva jooksul anti meile kaks korda priilobi, ikka nagu laevaski anti: vesi, veidi tangu või kartuliviil või siis kapsapesuvesi. Õnneks sain tädi Liisalt paki, milles on kuivatatud liha ja kala, tangu, herneid, küpsiseid ja tööriideid.
6 päeva hoiti meid siin laagris, siis laaditi meid kõrvalolevas raudteejaamas seitsmesse loomavagunisse, mis said puupüsti täis. Vagunites hoiti hoiti meid veel üks ööpäev, siis üks ööpäev sõitu, linnulennult 200 km lõunasuunas ja olime sihtkohas, Šira raudteejaamas (asub Hakassi Autonoomses Oblastis, keskus Abakan). Siin jaotati meid mitmesse kullakaevandusse. Hiljem saime teada ka nende kaevanduste nimed: Kommunaar, sinna saadeti meist kõige rohkem, sest olevat olnud teistest suurem, siis Zarala, Priiskovoi, Bihtatsii ja Balahtsiin.

Siinkohal meie kõigi nimed ja vanus, kes viidi Balahtsiini 1949. a. juulis:
Märt Raud 72, insener; tema abikaasa Hilda Raud ~50
Julia Laanemets 45; tema lapsed Tiina Laanemets 7 ja Ahto Laanemets 12
Ida Mahlapuu 43; tema lapsed Olev Mahlapuu, 22; Ene Mahlapuu 9
Erika Sildam 25
Vaike Ernesaks 19
Johannes Põderson 53
Olga Avestik 63
Loreida Raamat 29
Alice Nei 25
preili Grünberg 70
hr Rosenbladt ~70
hr Tatar 62 ja pr Tatar ~55
hr Põldma ~50 ja pr Põldma ~50
hr Krain ~55, pr Krain 48, nende tütred Salme 25 ja Milde 21
Marta Kuub 53 ja tema poeg Väino Allan 21
Gerda Kase 54
Elmiire Joost 30
pr Mesila 45, tema tütred Selma 22 ja Õilme 16
Sergei Jakovlev 60, tema abikaasa ~55 ja tütrepoeg Ilmar 4
pr Maurer 63
Alma Ostra-Oinas 63, Eesti Vabariigi (vist sotsiaal) minister
tema tütar Aino Hanso 21, Aino abikaasa Uno Hanso 29
pr Nuude 35, tema pojad Hillar Nuude 15 ja Mati Nuude 10
Hellen Rannamäe ~35, tema poeg Rein Rannamäe 9
Heino Ülemaantee 22
Linda Nort 22
mina Salme Laanemaa 22
Kokku 46 hinge. Enam-vähem kõik Tallinnast pärit, ainult kolmekesi olime ajutised tallinlased: Linda Vigalast, Heino Jõelähtmest ja mina Varblast.

[Ja kõige lõppu ka foto Salme arhiivist, Balahtsiini linn.]

Salme memuaarid, 4. osa: Õpetajate Instituudist “Siberi Ülikooli”

2008-12-20T05:56:00.000-08:00

Märkmeid Salme siberi-aastate päevikust.

"Tol saatuslikul 1949.a. 24. märtsi õhtul õppisime koos toakaaslasega kõige põhjalikumalt marksismi tõdesid, sest järgmine seminar oli just sel teemal. Selles õppeaines pidime olema väga täpsed ja targad, kui tahtsime instituuti edukalt lõpetada. Märtsi alguses oli meid määratud juba töökohtadele. Edukamad lõpetajad võisid ise endale kooli valida. Mina valisin Tõstamaa Keskkooli eesti keele õpetaja koha, sest see oli lähedal Varblale ja ka Pärnu oli lähedal.
Õppisime õhtul kella 12-ni ja siis läksime rahulikult magama.
Kell neli hommikul helises uksekell. Korteri peremees avas pahaaimamata ukse. Sisse astusid 3 meest, 2 vene sõjaväelast ja 1 erariides eestlane. Kontrolliti peremehe, perenaise, minu toakaaslase ja lõpuks minu passi. Minule öeldi, et pange riidesse ja tulete meiega kaasa. Istusin oma kušeti äärel ja värisesin ehmatusest nagu haavaleht. See ehmatus viis mu kilpnäärme alatiseks rivist välja. Ma ei olnud võimeline ühtki hilpu endale pakki panema. Toakaaslane aitas mul riided selga. Küsisin, kas võtan õpikud kaasa, vastati, et pole vaja. Minu küsimusele, kuhu läheme, vastati – ei tea.
Viijad sidusid mingi riidepambu ja viisid minuga koos tänaval ootavasse veoautokasti. Hiljem selgus, et selles pakis olid minu padi ja tekk ning ei ühtki muud riideeset, ei pesu, ei kleiti, ei mantlit, ainult seljas olevad riided.

Oli selge, vaikne kevadine hommik. Veoauto kastis oli enne mind üks tütarlaps, kõrvaltänavas elav, minuga koos eesti keele osakonnas õppiv Linda Nort. Olime mõlemad hirmust keeletud. Sõidutati meid Ülemiste raudteejaama ja lükati autolt trellitatud ja laudadega kinnilöödud akendega pimedasse loomavagunisse, milles mööda seinaääri olid pingid ja vaguniotstes olid kahekordsed narid.
Pidevalt toodi inimesi juurde. Keskpäeval, kui vagun oli tihedalt inimesi täis tuubitud, vähemalt 50 inimest, liikus rong Ülemistelt Arukülla. Sinna jäime järgmise päeva õhtuni. Siis hakkas rong jälle liikuma. Öösel sõitsime üle piiri, nii me oletasime, sest mööda vaguni katuseid joosti ja tulistati ning vagunitest kostis laul “Mu isamaa on minu arm”.

---

Esimest korda anti meie vagunisse vett 27-nda märtsi hommikul, 2 ööpäeva peale vagunisse toomist: 2 ämbrit 50 inimesele.
28-ndal märtsil jõudsime Tserepovetsi. Rong peatus, jälle anti 2 ämbrit vett, seekord isegi soojalt.
Sama päeva õhtul jõudsime Vologdasse, seal lubati meid konvoi saatel korraks vagunist välja. Päevavalgus pimestas silmi, sest 3 päeva olime ju pimedas istunud. Paar noormeest meie vagunist olid nii julged, rebisid akende eest mõne laua ära, et valgus vagunisse pääseks ja ennäe imet, ei tuldud kurjustama ega laudu tagasi lööma. 1-sel aprillil jõudsime Sverdlovskisse, seal oli pikem peatus ja lubati väljas kaevu juures joomas käia ning käsi ja nägu pesta.
3-ndal jõudsime Omskisse, seal anti meile esimest korda süüa (10 päeva pärast kinnivõtmist!), vagunisse tõsteti ämbritega suppi.
Hommikul ületasime Obi jõe ja jõudsime Novosibirskisse. Meie 50 vagunist koosnev ešelon juhiti kõrvalteele, uudishimulikest pilkudest eemale. Enne meid oli siin juba 4 ešeloni lätlasi. Taamal paistis hiiglasuur moodne jaamahoone. Õhtul sõitsime edasi, lätlaste ešelonid jäid veel sinna.
6-ndal aprillil läbisime väikesed Siberi linnad Taiga ja Marinski. Kell 3 öösel rong peatus, olevat sõidu lõpp. Hommikul kell 6 lükati vaguniuks lahti ja anti käsk koos oma asjadega väljuda. Maha laaditi ainult 10 esimest vagunit, mina olin kuuendas.

Järgmisel kolmel päeval sõidutati meid vahel veoautodel, vahel lasti kümneid kilomeetreid jalgsi käia. 9-ndal saime isegi saunamõnu tunda ja riided käisid läbi täipõrgu (aurutati suures kuumuses). See oli rohkem kui 2 nädalat pärast sõidu algust. Ega sellest täisaunast suurt abi ei olnud, sest suurest murest ja vaevhigist olime “koduloomadest“ küllastatud.
10-nda aprilli hilisõhtul jõudsime ühte kolhoosi, mille nimi oli Bokovoi, öeldi, et oleme päral. Meie täpne aadress sai olema: Krasnojarski krai, Biriljussi rajoon, Bokovoi küla, 5-nda detsembri nimeline kolhoos. Kolm päeva olime kolhoosi klubi põrandal põhkudes, umbes 40 inimest.14-nda aprilli õhtul hakati meid kolhoosi onnidesse laiali paigutama. Vahetult enne seda saabus komandant, kes luges paberilt ette, et olime eluks ajaks Siberisse asumisele saadetud ja kui keegi üritab põgeneda, siis järgneb karistusena 25 aastat sunnitööd. Meilt korjati ära passid ja kõik muud dokumendid.

Mina koos Lindaga, kellega koos meie Siberisse sõit 25-nda märtsi varavalges autokastis algas, ja üks noormees meie Instituudi matemaatika-füüsika osakonnast, Heino Ülemaantee, meiega ühest vagunist, palusime ühist elamispinda ja see meile antigi. Muldpõrandaga savionn oli 9-10 m2 suur, selle ühes seinas oli puupliit. Puupakkudest ja pajuvitstest meisterdasime endile 2 “voodit”, ühe meile Lindaga ja teise Heinole. Neid kasutasime peale magamise ka istumiseks ja söömiseks. Ülejärgmisel hommikul, s.o. 16-ndal aprillil, kutsuti meid kõiki kolhoosi kontorisse, võeti kolhoosi liikmeks ja pandi kohe tööle. Mehed saadeti metsa küttepuid tegema. Naised kände juurima, siloauke kaevama ja põllule veetud sõnnikuhunnikuid põletama. Tasuks saime rukki- või odra- või kaerajahu. Neist küpsetasime pliidiraual pätse ja sõime mõnuga. Kaerapätside söömisega oli raskusi, sest kaerakliid kõditasid kurku ja ei tahtnud kõhtu minna.

[Vahele ka üks illustratsioon, see on pilt Salmest koos sealsete külaelanike-saatusekaaslastega.]

Mina olin nädala voodis haige, mumpsis, palavik üle 38 kraadi. Arsti meie kolhoosis polnud, med-õde tõi mingit rohtu. Ääretult vaene ja armetu kolhoos. Elanikeks kolmekümnendatel aastatel Venemaalt välja saadetud mittesoovitavad isikud, palju oli volga-sakslasi, kalmõkke jne. Nii et kõik olid enam-vähem ühesugused vaesed ja muserdatud inimesed.
Loodus aga oli rikkalik. Juba juuni alguses sai metsast küüslaugupealseid ja need said meile mõne päevaga lausa maiuspalaks kaerapätside ja jahukördi kõrvale. Püüdsime elada mõtetega kaunis minevikus ja lootsime, et selline ülekohus kaua kesta ei saa. Hea seegi, et vähemalt unenägudes sai olla koduste ja sõprade seltsis ning käia tuttavaid teid ja radu. Päev läbi ootasin õhtut, et saaks ära ümbritsevast karmist reaalsusest. Lisaks kõigele näris hinge teadmatus oma emast ja õest. Kas nad pääsesid või on kusagil mujal Siberi avarustes?

---

Isa arreteeriti meil juba varem, 1948. a. 4. augustil, süüdistuseks Kaitseliidus ja saksa ajal Omakaitses olek. Neli kuud hoiti isa Tallinnas Patarei vanglas. Selle nelja kuu jooksul lubati ainult üks kord mul isaga kokku saada ja sedagi ainult 10 minutit läbi trellitatud seina ja valvuri juuresolekul. Ei ühtki kirja. 1948. a. lõpul lavastati Sõjatribunalis isegi kinnine kohtuistung, mis mõistis isale 25 aastat laagris ja peale selle veel 5 aastat asumisele.
Isa oli laagris Komis, Ihtinski rajoonis, asulas nimega Abes, postkast 388 IT. Sealt lubati tal aastas saata ainult 2 kirja. Isa vabanes laagrist amnestiaga 23. Juulil 1956. a. ja tuli seejärel tagasi Varblasse. Aga meie kodu ta oma eluajal tagasi ei saanud. See tagastati meile koos õega suurte asjaajamiste järel alles 25. augustil 1989. a.
1949. a. küüditamiseni elasid ema ja õde veel Varblas oma kodus. Nüüd olin ma aga enam kui kindel, et ka nemad olid määratud küüditamisele, kui mind osati isegi Tallinnast võõrast korterist üles otsida. Olin ju Tallinnas täiesti võõraste inimeste juures. Tähendab, küüditamise õnnestumiseks oli tehtud põhjalikku ettevalmistust."

(jätkub...)

Salme memuaarid, 3. osa: edasi õppimisest

2008-12-18T09:36:00.000-08:00

"1946. a. kevadel lõpetasin hõbemedaliga Lihula Gümnaasiumi ja viisin oma dokumendid Tartu Ülikooli, tahtsin metsandust õppida, siis Põllumajanduse Akadeemiat eraldi veel polnud. Minul kui medaliga lõpetanul polnud sisseastumiseksameid vaja teha. Aga ei saanud minust Tartusse minejat, sest see oli Varblast nii lõpmata kaugel. Oleks tulnud sõita jalgrattaga Karuse raudteejaama, sealt rongiga Tallinnasse, Tallinn-Väike jaama, sealt trammiga Balti Jaama, edasi rongiga Tartusse, seega 2 päeva sinnasõit ja 2 päeva tagasi, nii oleksin ainult koolivaheaegadel koju pääsenud. Lisaks oli majanduslik olukord kodus kehv.
Läksin seeasemel tööle Varbla Metskonda ja olin väga rahul, kodu lähedal ja sugulased-tuttavad ka käeulatuses.
Septembrikuu jooksul tuli ülikoolist mitu kutset, miks ma pole õppima tulnud. Septembri alguses tuli Pärtli Ärni mind Saulepisse õpetajaks kutsuma. Käis korduvalt rääkimas kuni nõustusin. Olin ju ise alles laps, 19 aastane, ja 7-ndas klassis olid 15-16 aasta vanused tüdrukud ja poisid. Väga kartsin, kuidas ma neid õpetada oskan. Tegelikult saavutasin kõigiga väga hea kontakti, alates 1. kuni 7. klassini. Õpetajaid oli peale minu veel kolm: Hilja Heinluht, Harri Jõgisalu, Ernst Pertel, ja direktoriks Rudolf Käbal. Ainult direktoril oli pedagoogiline haridus, meil neljal ühtemoodi ainult keskharidus. Sobisime omavahel hästi ja sellest kujunes minu elu huvitavaim aasta. Pärtli Ärni oli tulihingeline sportlane, organiseeris kõikvõimalikke sportlikke üritusi nii koolis kui ka kohalike noorte hulgas. Esimest korda elus õppisin minagi suusatama, isegi mäest üles ja alla.
Ärni koos oma õe Leidaga organiseerisid rahvatantsu ringi. Proove tegime mitu korda nädalas, sest järgmisel, 1947.a. suvel olid rahvatantsu peod nii Haapsalus (maakondlik pidu) kui ka Tallinnas (vabariiklik XII Rahvatantsupidu) ja mõlemil käisime esinemas. Leida oli meie juhendaja ja tantsis ka ise, üldse oli meid 8 paari."

[Ja vahele siia ka kaks pilti:

Haapsalus Laulupeol 1947 suvel, Salme on esimeses reas vasakult esimene.

ja:

Tallinnas XII Üldlaulupeol 1947, Salme taas esimeses reas vasakult esimene.

--

"Tegutses ka näitering, käisime isegi Varbla Seltsimajas esinemas.
Käbal andis meile Hiljaga koolimajas omaette korteri, 2 tuba ja köök. Hilja kodu asus küll ainult poole kilomeetri kaugusel koolist, aga koos oli meil lõbusam tegutseda, juhendasime ka näiteringi.
Kevadel tuli meil Hiljaga mõte ka leeris käia. Samal ajal olid 7. klassil lõpueksamid, nii saime Varbla kiriku leeritundides käia ainult kahel korral, sellegipoolest anti ka meile leeritunnistused koos teistega 8. juunil 1947.a. ja olime siis täieõiguslikud kirikuliikmed. Meid oli kolmekümne noore ringis. Järgmisest, 1948. aastast leeriõppusi enam ei toimunud, sest kirik oma õpetusega ei sobinud sotsialismiajastusse.
Harri Jõgisalu kui kõige asjalikum meie kollektiivis hakkas agiteerima edasiõppimist. Minul soovitas ta astuda 1947.a. sügisest avatavasse Õpetajate Instituuti Tallinnas ja sinna ma läksingi eesti keelt ja kirjandust õppima. Harri ise tuli samasse kooli, mittestatsionaarselt loodus-maateadus osakonda. Hiljem lõpetas ta veel Leningradi Herzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi. Saulepist läks ta Märjamaale ja elab seal tänaseni, laste- ja noorsookirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige. Ärni läks Tartu Ülikooli kehakultuuri studeerima. Hilja ja Käbal jäid esialgu Saulepisse õpetajateks.
1947.a. sügisel sai minust niisiis Tallinna elanik. Koos Lihula klassiõe Helmi Tombergiga saime üürida Kadriorus väikese toa, sealt oli meil hästi lähedal koolis käia (Narva mnt. 25) ja elada Kadriorus oli meeltülendav. Õppisin endiselt eeskujulikult, nii et sain kõrgendatud stipendiumi, selle võrra vajasin kodust vähem abi.
Instituut oli sellal kahe aastase õppeajaga, nii et 1949.a. kevadel oleksin saanud juba õpetajakutse.
Aga saatus tahtis teisiti."
(jätkub!)

Igaüks elab vähemalt mitut elu

2008-12-18T06:10:00.001-08:00

XWEAYDKI

Salme memuaarid, 2.osa: lapsepõlvetalust ja noorpõlveapsakatest

2008-12-17T13:58:00.000-08:00

"Pean vist lähemalt seletama asundustalu mõistet. Pärast Vabadussõda (1918–1920) jagati mõisade valduses olnud maad esmajärjekorras Vabadussõjast osavõtnutele. Minu isa teenis mereväes allveelaeval “Lembitu”. Mäletan veel tema mereväe mütsi, mis rippus meie kodus ema-isa voodi kohal. Olid ka mõned fotod, aukirjad ja aumärgid. Kõik jäid küüditamise ajal koju ja seega kaotsi, samuti jäid sinna talu saamist tõendavad dokumendid.
Isal oli omal ajal õnne, et koos maaga sai ka suure mõisa tiigi, koos selle kaldal asuva mõisa viinaköögiga. Selles viinaköögis vanemad peale abiellumist elasid ja seal sündisin ka mina 11.04.1927.
Uue maja ehitamine võttis aastaid. Maad võttis isa ainult 18 hektarit, sellest 4 ha põllumaad, 7 ha karjamaad ja 7 ha heinamaad, mis asus kodust umbes 7-8 km kaugusel Kilgimetsas. Selle kaugel asuva heinamaa vahetas isa kolmekümnendate aastate alguses Näka rabasse, see oli kodust ainult paari km kaugusel. See maa oli aga tiheda metsaga kaetud. Elumaja koos rehealusega oli nüüd valmis ja algas uus tõsine töö, rabas kraavide kaevamine ja metsa juurimine, et saada uut heinamaad... Ja saigi väga väärt maa! Isa külvas sellele põldheina timutit, see andis väga head saaki. Kasvatasime sellel uudismaal isegi kartuleid ja loomasöödaks peete.
Loomi oli meil vähe: 2-3 lehma, 1 hobune, 1-2 siga, 5-6 lammast, kanad. Isa rajas korraliku puuviljaaia, kus olid õuna-, ploomi- ja isegi 2 pirnipuud, sõstra- ja tikripõõsad.
Nii me elasime oma rajatud väikeses asundustalus, kuni tuli nõukogude võim, mis keeras meie elu pea peale."

[illustratsioone ka siia vahele: oleme juunis 2007 sellesama, minu vanavanaisa Martini ehitatud talu õuel: Justin, mina, Marta, Anna minu kõhus, Simona, Salme, tema poeg Jaanus ja Salme nõbu, kelle nime ma ei mäleta. Kahjuks müüsid mamma ja Salme selle talu ära, kui see neile uuel Eesti ajal tagastati, aga praeguste elanikega on kokkulepe, et saame seal aias istumas käia vahel, kui Varbla-kanti läheme. See on mamma ja Salme lapsepõlvemängumaa seal ümber.]

---
"Keskkooli ajal juhtus minuga kaks tõsist apsu, millega oma vanemaid väga kurvastasin.
1942. a. kevadel ostsid vanemad mulle järelmaksuga naistejalgratta, et mul oleks kergem mere ääres isal abiks käia ja sügisel-kevadel Lihulasse kooli sõita. Meestejalgratas oli isa enda käsutuses.
Ühel pühapäeval plaanisime Lankuse Hildaga Paadremaale peole sõita. Jätsin oma uue jalgratta veidikeseks ajaks Lankuse värava taha maantee äärde, sest Hilda polnud veel õues. Kui toast õue tulime, et teele asuda, avastasime, et minu jalgratast enam polnud. Arvasime, et mõni tuttav noormees teeb meiega nalja. Hilda võttis mind oma jalgratta raamile ja sõitsime ikkagi Paadremaale. Seal alustasime küsimist, kes minu jalgratta “ära ajas”. Keegi ei teadnud midagi ja kadunuks ta jäigi. Isa väga ei kurjustanud, ütles ainult, et käid siis jälle jalgsi mere äärde õngi harutama, mis oli edasi-tagasi umbes 6 km.
Veel suurem prohmakas juhtus aastavahetusel 1944/45. Kuna oli taas vene võim, siis jõulusid pidada ei tohtinud, aga tahtsin ikka jõulude ajal kodus olla. Isa käis mul hobuse-reega jõululaupäeval Lihulas järgi. Koolivaheaeg algas uuest aastast. Otsustasime kodus, et sõidan jõulude esimese püha õhtul üksinda Lihula tagasi ja hobune jääb nädalaks Lihula, et vana-aasta viimasel päeval jälle koju sõita. [Epp: siin juhiksin tähelepanu sellele, et nii mamma kui Salme ei ütle Lihulasse või Lihulast - ikka lühike vorm, kohalik keelepruuk.]
Lihulas oli korteriperemehel Haljastel endal ka hobune ja hobusetall olemas, töötas Lihulas voorimehena. Hobuse söök nädalaks, heinad ja kaerad, pandi mulle kottidega kaasa.
Aga vana-aasta viimase päeva hommikul tuli peremees tallist õnnetu näoga tuppa ja ütles, et minu hobust ei ole enam tallis. See oli rohkem kui uskumatu lugu! Vene sõdureid oli Lihula puupüsti täis. Kuidas nad ühe hobuse ja just minu oma ära viisid, see oli mõistatus ja jäigi lahendamata mõistatuseks. Peremees andis oma hobuse, et saaksin koju sõita ja peale nädalast vaheaega jälle Lihula tagasi. Seekord oli kodus pahandust palju, sest see oli ema-isa ainuke hobune. Kõige õnnetum olin ma ise. Vanemad laenasid Lankuselt hobuse, neil oli neid kaks, sest uue ostmiseks meil raha polnud. Järgmisel kevadel osteti sälg ja sellest kasvatati, koolitati meile uus hobune."
(jätkub homme)

Salme memuaarid, 1. osa: lisaks pilte

2008-12-17T06:56:00.000-08:00

...koos Salmepoolsete pildiallkirjadega. Mainitud Laine on minu vanaema (mamma).

Foto 1. Meie pere 1933 oma kodu ukse ees. Laine 3 aastane, mina 6 aastane.

Foto 2. Varbla kooli kodutütred 1937 või 38, keda fotograaf on osanud naerma ajada.
Ees vasakult: Vask Helju, Raudsepp Erna (suri 2001), mina, Kuld Liide, Hendriku Aino, Salumets Helgi.
Teine rida vasakult: Saueaugu Miralda, Talvik Leida (suri juba kooli ajal), Kilgimetsast Matu Elli (suri samuti kooli ajal), Sabiin Hilda, Ausmeel Roosi (suri 1996), Roosipõld Amanda, Raudsepp Helmi, Koskoja Selma.
Kolmas rida vasakult: Lõo Liisi, teisena Abro salme, Jürisson Milla, Grossfeldt Elli, Paroll Linda, Ardli Hilda (suri Siberis 1950).

Salme memuaarid: 1. osa: lapsepõlvemälestused rannakülast

2008-12-17T06:15:00.000-08:00

Minu ema tädi, vanatädi Salme lahkus siitilmast kümme päeva tagasi. Kirjutasin temast ka oma teises blogis - siin.

Ja hakkan nüüd siia osade kaupe üles panema Salme memuaare. Lisan mõnesse kohta nurksulgudesse kommentaarid.
Illustratsiooniks panen pildi sellest, kuskandis Varbla asub: sealt külast on pärit minu vanaema (mamma) ja Salme juured nii kaugele, kui teada on.

Salme kirjutab:

“Metsa” Manivaldi [Epp: Manivald Müüripeal on üsna tuntud Pärnumaa tegelane: poliitik ja kirjamees, tema memuaare saab siin lugeda - ta on Salme ja mamma nõbu] korduval nõudmisel ja eeskujul püüan siis minagi oma lapsepõlves ja noorusradadel veidi ringi kõndida. Varbla kooli mälestused on meil Manivaldiga enamvähem samad, sest oleme ju peaaegu üheealised, Manivald minust 4 aastat noorem.
Suursündmuseks oli minu kooliajal peale neljanda klassi lõpetamist käia Haapsalu lähedal Pullapääl maakonna Kodutütarde laagris. Mälestused on ähmased. Mäletan, et kogu meie tegevus laagris toimus võistluste tähe all. Algas see telgi püstitamisest ja lõkke tegemisest, edasi telgi sisemuse ja ümbruse korrashoid ning kaunistamine, ka kiirus luges. Laagri juhtkond kontrollis ja hindas ning igal õhtul üldkogunemisel laagri suure lõkke ümber teatati telkidevahelise võistluse tulemused, kes sai kiita, kes sai laita. Mida auhinnaks anti, ei mäleta. Päev koosnes mitmesugustest võistlustest ja mängudest. Toidu tegime lõkkel, kõik pesemised toimusid meres. Mitu päeva laagris olime, ka ei mäleta.
1941. aasta kevadel lõpetasin Varbla 6-klassilise kooli ja sügisel asusin õppima Lihula gümnaasiumisse, mille lõpetasin 1946. aasta kevadel hõbemedaliga. Koolivaheajad olin ikka kodus ja aitasin vanemaid kas põllul, aias või heinamaal, kuidas parajasti vajadus oli. Sel ajal tehti paljud talutööd talgutega. Algas kevadel sõnnikuveoga, suvel heinaniitmine, vilja masindamine, sügisel kartulivõtt. Need rasked talutööd oli ühiselt lõbusam teha. Pererahvas pakkus häid sööke, koduõlut ja õhtul oli tants. Mitte kunagi ei tarvitatud sel ajal viina, ei poest ostetut ega mingit salaviina või puskarit. Koduõlu tehti omakasvatatud odrast.
Ja et talvel ka oleks külarahval põhjust kokku tulla, siis olid sulenoppimise talgud. Naised istusid pika laua ääres ja kitkusid kanasuled rootsudelt lahti, et saaks pehmed ja kerged sulepadjad. Lauldi ja jutustati külauudiseid. Perenaine pakkus võileibu. Nopitud suled korjati padjapüüri sisse, rootsud prahiämbrisse. Õhtul tõsteti lauad teise tuppa, pingid seina äärde ja läks tantsuks. Selleks ajaks tulid mehed ja noormehed koos pillimehega ning vihuti tantsu poole ööni ja kauemgi. Veel esines talvel puude- ja heinaveotalguid.
Õhtuti loeti ajalehti, mehed mängisid kaarte, naised ketrasid, kudusid kangast, õmblesid, heegeldasid. Kõik vajaminevad riided tehti kodus lambavillast ja põllul kasvatatud linast. Enne kudumist toimus lõngade värvimine. Värvi ostsime poest. Meie isa meisterdas ise niinimetatud kangurteljed, millega sai mustrilist kangast kududa.
Valgusallikaks oli petroolilamp, hiljem juba laes rippuv gaasilamp. Ei olnud siis raadiot, rääkimata televiisorist või arvutist.
Meie isa oli veel jahi- ja kalamees. Talvel küttis jäneseid ja rebaseid. Jäneseliha sõime ise, nahad müüs isa kokkuostjatele. Rebastelt sobis ainult nahk, aga nahkade eest sai hulga raha ja oli õnn, kui neid talve jooksul 2–3 tükki õnnestus tabada. Kalapüük kestis kevadest sügiseni. Kevadel võrkudega räimed, juunist algas õngedega ahvena- ja angerjapüük ning sügisel tursapüük. Angerjapüügiks oli vaja korjata vihmausse. Nende korjamine toimus öösel karbiidilambi valgel juurvilja vagude vahelt. Peale vihma oli ussisaak kõige rikkalikum. Korjatud ussid hoiti plekknõuga jahedas kohas, et jaguks mitmeks päevaks. Usside korjamine oli päris põnev töö, aga nende õngekonksude otsa ajamine oli vastik ja aeganõudev. Ussid tuli küüntega 2–3 tükiks rebida, et jaguks rohkem. See töö kulutas sõrmeotsad verele, aga kinnastega oli seda võimatu teha. [Epp: see on üks mälestustekild, mis mulle on sügavalt meelde jäänud, sest see pidi ju laste jaoks üsna rõve töö olema!]
Järgmine päev tuli merest tulnud õnged vanadest ussidest puhastada ja uued otsa toppida. Õnneks oli angerjapüügi hooaeg küllalt lühike, kuu, poolteist. Kui usse ei jagunud, siis püüti noodaga väikseid viidikaid ja ogalikke, neid oli hoopis lihtsam õnge otsa ajada. Angerjas on alati olnud vääriskala, seega küllalt kallis. Suured angerjad koguti sumpa: aukudega kasti kalda lähedal meres. Nädalas kord käisid kokkuostjad, siis said sumbad tühjaks müüdud. Väiksed angerjad söödi ise praetult, keedetult või suitsutatult. Talveks soolati tünni.

...Ja lõppu siia üks pilt Varbla rannast, sealsest puhkeküla kommpleksist, mille omanikud on samuti meie sugulased.

Järgmine osa homme!

Aluvere kooli 125. aastapäev

2008-09-15T11:53:00.001-07:00

Mälestuskivi avamine 27.05.89.

Mälestuskivi avamisel laulis vilistlaskoor Helle Pajula juhtimisel.

Sõprusring kooliaias

Aluvere koolimaja sügisel 2008

2008-09-15T10:22:00.000-07:00

Eilsel Virumaasõidul sai ülesse otsitud siin paljukirjutatud Aluvere koolimaja. Koolimaja saatusest on kirjutanud Emmeliina selle postituse kommentaarides. Järgnev pildirida kajastab hoone olukorda praegu.

Mihkel klõpsis 14.09.2008 ja siia riputas 15.09.2008

Eerik Aluvere koolis

2008-07-31T07:01:00.000-07:00

Veel kord see 1931. a. pilt. Õpilased on taha oma nimed kirjutanud, nende hulgas Eerik Svartsberg. Ma usun, Helle, et ta on tagareas, teine paremalt....

ALUVERE KOOL 1863-1998. Aino Kurmiste, Tallinn 1998:

'Kuidas elati 1909. aastal ehitatud Aluvere koolimajas 1929-1931 aastal, seda meenutas E. Schwarzbergi vend Eerik Saluveer 12. okt. 1989.a. oma kirjas autorile:

"Õppisin Aluvere koolis 1929-31. Vend Enn Saluveer (Schwarzberg) valiti koolijuhatajaks ja mind komandeeriti kodunt venna juurde õppima..Esitan alljärgnevalt improviseeritud plaani ruumide paigutuse kohta.

1. Suur klassiruum, kus õppisid I ja II klass. Siin peeti nii kooli kui ka noorsooühingu koosolekuid ja pidusid.

2. Esik, mida põhiliselt kasutasid koolijuhataja ja tema külalised.

3. Kooliteenija toake, kus elas kooliteenija Juuli Parkla. Ruumil puudus välisvalgustus.

4. Esik kooliõpilastele, kus olid ka nagid välisriietele.

5. Õpetajate ühisköök.

6. Naisõpetaja Amanda Valli (Saluveere) tuba, kunagine koolijuhataja sahver. Sellesse toauberikku mahtus vaevalt voodi ja lauake.

7. Klassiruum III-IV klassile.

8. Koolijuhataja tuba. See oli nagu kindlus, siseneda sai sinna ainult läbi klassiruumi."

Uuesti ülikoolis, 13 (Eeriku mälestuste viimane osa)

2008-07-28T01:19:00.000-07:00

Eerik kirjutab:

... astusin uuesti ülikooli. Kõik oli uuesti seatud ja paika pandud. Kadunud oli senine õppestruktuur, kehtestus kursuste süsteem kohustusliku loenguprogrammiga. Kuid vanad olid tuttavad, kuigi lammutatud oli korporatsioonide ja seltside elu. Keerulisena tundus stipendiumi süsteem, kuna isa oli vähendatud talu omanik - summa summarum 34 ha maad, ei saanud ma koduga välja minna. Sain venna (Ennu) ülalpidamisele, seega ka stipendiumile.

Elasime Aia tänavas Vanemuise kõrval suures majas kolmandal korrusel. Pererahvas Viirad. Siin oli midagi pansionitaolist - korter oli jagatud üliõpilastele - vähemalt kaks tuba. Ennuga elasime ühes toas, teises toas vastas Roostoja Viktor 1. kursuse üliõpilase Ojaga. Neid külastasid mitmed, samuti ka meid. Ja hoolimata rasketest aegadest elasime lõbusalt, erksalt.
Nali saatis meid. (---)
Pererahval oli kaks poega ja tütar - gümna abiturient. Vanem poeg abiellus ja pulmad pidid just siis olema, kui algas sõda.
Mida endast kujutas see õuduste aasta?
Oli üksnes kuulda, kuidas vangistati Jaan Tõnisson, kuidas rahvuslust ahistati. Ja ometi oli lootus - hoolimata Stalini ja Hitleri suurest sõprusest.
Milliseks kujunes mikrokliima?
Irooniaga kõneldi võitlusest Stalini suure asja eest.
Külastasime ka restorane ja õllesaale. Lemmikjoogiks oli munakokteil. Õlleklaasi juures oli mõnus kuulata pingelist suminat, jälgida, kuidas erinevad inimesed suhtusid olnusse. Ja orkester mängis nagu tellitud - "Katjuša" vaheldus lauluga " Ma tahaksin kodus olla", "Varšavjanka" " Kaunimate lauludega".
Kevade poole hakati sisse tooma musti ja neid hakati kutsuma "Kaasani üliõpilasteks". Nad rääkisisd kultuursest käitumisest, kuid peoga tõstsid kartuleid suhu ja nina nuuskasid servjettidesse.
See "nõukogude" aasta märkis vanade traditsioonide hävimist ning kultuurituse sündi, mis on jätkunud tänaseni.
Kui kõik algas, löödi kroon rublaga võrdseks. Tulemuseks - meie toiduainete ja tarbekaupade lettide kiire tühjenemine - punasest paradiisist tuldi ja osteti kõik.
On meelde jäänud ühe piimapoe vigane kuulutus." Sit lähep piimapoti." Tõepoolest , ma pole seda välja mõelnud.
Aastale pani sünge krooni 14. juuni - küüditamine. Tuli ema meid vaatama - nuttis, viiakse minema kogu eesti rahvast.
Nutvad lapsed, emad, vanurid - kõikjal julmus koos meeleheitega.

1941. a 19. juunil sõidan Ennuga Virumaale - mina koju, tema Pajustisse Mantsi koju. Õhus on elektrit ja kõneldakse sosinal peatsest sõja puhkemisest. Mõte oli lahkuda linnast sõjapakku. Mina jäin veel Virumaale, ent Enn sõitis tagasi - niivõrd kohusetundlik ja täpne oli tema.

Nii lahknesid meie teed mõneks kuuks.
Ja algas minu elus uus peatükk - " Mõni kuu metsavendlust".
-----------

LÕPP
Rohkem mälestusi kirja pole pandud.

Foto Elsa kogust

Kaks aastat sõjaväge, 12

2008-07-26T22:02:00.000-07:00

Eerik kirjutab:

Astusin sõjaväkke 1. juulil 1938. Rakvere V üksikjalaväepataljonis oli 2kuune noortekursus, reamehena astusin siis Tondi sõjakooli.

Mitu korda olen tagantjärele mõtisklenud - kas oli sinna vaja minna - oleksin võitnud ajaliselt.
Kahtlemata ajas taga ka väike auahnus - ikkagi aspirandimunder, soliidne õppeasutus, hea teenindus ja kahetseda polnud midagi, sest üldiselt arendas ta rohkem, avardas silmaringi, kuigi oli raske.
Eriti jäid meelde öised rännakud Kotka kandis ja 2-päevane manööver Raplas - vihmasajus Tondile tagasisõit.

Sel sügisel põdesin läbi sügava psüühilise trauma - Josepson põletas maha kodulauda koos loomadega. Sain paaripäevase kodusõiduloa. See oli nagu sissejuhatus järgnevatele ränkrasketele sündmustele. Mõne aasta pärast.

Kuid sõjaväeteenistus kujunes oodatust pikemaks - esialgsele ühele aastale lisandus pool ja hiljem veel pool aastat. Teise aasta teenisin Pärnus 9. jalaväepataljonis, söömas käisime Riia maanteel 6. pataljonis.
Küll oli ootamine pikk ja üksluine. Siin meil kujunes muidugi oma sõprusring - Süvari Ando, Kaupo Roomere, Laasi, Rehanis, Paikla - põhiliselt mängisime malet vabal ajal.
Elasin Karja tänavas kasarmus.
Raske on kedagi ülemustest positiivsena meenutada - major Ots ja Ein, pataljoni ülem kolonel-leitnant Lõhmus, veltveebel Raid, v-seersant Mänd, leitnant Kibuvits.
Sõjakoolist on meelde jäänud kompaniiülemana major Soe - suur naljamees - vaimuka inimesena oskas ta endast püsiva mälestuse jätta.
Kapten Purre oli meie rühmaülem Tondil, heatahtlik ja kõike mõistev v-seersant Kass, ent veltveeblit ei mäleta.
1940.a juuni tähistas ikkagi viimast kuud. Lõpuks vabastati Rotbergi käskkirjaga jaanipäevaks. Mõne nädala pärast tuli lipnikuks ülendamine.

Üleminek suvele oli kuidagi ähmane. Lihtsalt ei mäleta, mis ja kuidas. Kodu põdes veel palangujälgi. Võsul käisime koos Rakvere Ühisgümnaasiumi vilistlased Baubergiga eesotsas.
Kõikjal oli tunda närvilist erutust ja teadmatust tuleviku suhtes.
Vend Priit tunnetas selgemini ja kindlamini - oli ta ju meist kõigist rikkam ja varanduse kaotusoht oli tõenäolisem.
Muidugi polnud ta haare poliitilistes sündmustes sügavam, tunnetas lähenevat hukkumist, hävingut ( lemmikväljendid "Surm siin või Siberis" ja "Ühesuguse mätta saame me kõik"). (----)
Ja samas oli ta kindlalt kinni oma varanduses ja rahas, isegi siis, kui kõik oli juba kadumas, ei raatsinud ta mulle uut palitut osta pärast vana varastamist, ja kõige lõpuni tema jaoks oli jäänud ainult mõned kuud.

Sügisel astusin uuesti ülikooli.
...järgneb

Algas üliõpilaspõli, 11

2008-07-25T23:22:00.000-07:00

Eerik kirjutab:

Augustikuul (1937) sõitsime Tartusse ülikooli eksameile - on meeles, et sõitsime Ennu väikse masinaga, ilm oli soe ja päikseline - terve tee laulsime eesti laule, eriti "Viljandi paadimeest".
Ei mäleta, kuidas need eksamid läksid, igatahes sisse ma sain.

Algas üliõpilaspõli.
Korteri sain esialgu Kroonuaia tänava nurgale - ühe vürtspoodniku juurde. Ilus väike tuba oli. Ometi on sellega seoses üks tõsisem mälestus. Sain seal vingumürgituse - perenaine oli vara kinni pannud siibri, öösel hakkas paha, kukkusin põrandale ja see ilmselt päästis minu.

Ülikoolis harjusin töörežiimiga kiiresti. Suurimaks sõbraks kujunes Ants Viires - tagasihoidlik ja töökas Tartu poiss, kelle ema töötas hambatehnikuna ja kes ise etnograafiateadlasena on nüüd saavutanud rahvusvahelise maine.
Õppejõududest sain kohe tuttavaks Paul Aristega, kes tol ajal noorteadlasena juhtis foneetikaseminari ja kes kohe määras mu päritolu - Virumaa mies.
Esimesel aastal jäid veel meelde Gustav Suits, kes võttis vastu mult üldkirjanduse eksami - seda kodus vist kohvilaua taga.
Aino Suits õpetas soome keelt, Gustav Rängi juures oli etnograafia eksam. Õppejõududest veel - Andrus Saareste, Mihkel Toomse.

Peatselt vahetasin korterit - läksin Lepiku 4a- Raamide perekonda. Siis astusin ka EÜSi - see oli hea mainega organisatsioon, mille vilistlaskonda kuulusid Jaan Tõnisson, Hans Kruus, Juhan Kõpp jt (----)
See oli intensiivne semester nii seltsis, ülikoolis kui ka korteris. Ka sisepoliitiline olukord teravnes just ülikooli autonoomia piiramise tõttu.
Mäletan päeva, kui ülikool oli ümbritsetud politseinikest. Kui määrati valitsuse poolt üliõpilaste vanem, keda võrreldi telefonipostiga - kes seepärast tahtis kaevata kohtusse laimajad.
Aga Rudolf Laanes, Rakvere vilistlane ning väga andekas filoloog, kes hukkus 1941. a ülikooli peahoone päästmisel tulekahjust, tema suust olid sõnad, et telefoni keskjaam tahab ka asjaosalised kohtuse kaevata telefoniposti solvamise pärast.

Üldiselt elasin ülikooli kenasti sisse. Ei võinud uneski näha, et see õppeaasta oli ainuke ja viimane vaba õppeaasta minu jaoks Alma Materis.

...järgneb

Pilt EEst (2003)

Rakvere Ühisgümnaasiumi õpetajatest, 10

2008-07-23T23:53:00.000-07:00

Eerik kirjutab:

Nüüd siis õpetajate rida. Olen ikka mõelnud, kuidas tolleaegne kool kandis nii palju omapäraseid, kohati isegi karikatuurseid isiksusi. (----)

Erudeeritud ja tõsise kultuuriorientatsiooniga oli Hilda Rajasaar-Rutoff, võis olla küll irooniline, kuid samal ajal helde ja südamlik.
Ajalooõpetaja Blauberk oli järjekindel ja nõudlik, andis sügavaid teadmisi ja avardas õpilastel maailmapilti.
Kui nõukogude ajal on süüdistatud Eesti Vabariigi aegset kooli Nõukogude-vaenu õhutamises ja marurahvusluse kasvatamises, siis on see küll vale. Vastupidi, nüüd tagantjärele mõeldes oleks tahtnudki ehk rohkem kuulda tõtt "punasest paradiisist". Ka meie ajalehed olid tol ajal tagasihoidlikud ja kartlikud. Tänapäevane press on mitu korda ründavam. Nüüd mõtlen, et Blauberk oleks võinud avada sotsialismi olemuse.

Selles osas ehk ladina keele õpetaja Nikolai Kristoffel, rahvuselt venelane, oli palju kindlam. Tema nimetaski korra tunnis "punast paradiisi" õudus- ja vihkamistundega. Temast on jäänud ka kõige eredamad situatsioonid meelde, aga ikka seotult ladina keele õppimisega-õpetamisega. (----)
Oli kuidas oli, aga ladina keele tegi hästi selgeks ja õpetas vähemalt mind seda ainet armastama.

Karikatuurne oli Siegfried Talmre, hüüunimega Pitski. Õpetas matemaatikat ja geograafiat I klassis. Temast on meeles see, et panime ahju äratuskella helisema, nii sai tunnist varem ära.

Oli nii, et direktor Madise, kooliteenija ja kooliarst Oja kõik lonkasid. Ja nii juhtuski, et kord nad läksid kolmekesi korraga üle saali põranda. Muide oli dir Madise ka mõnel määral karikatuurne, kes paksendas s-i, õpetas meile füüsikat. Jäin korra vahele. Oli juttu sulamisest ja sulamistemperatuurist. Ei osanud öelda, kuidas sulab või, kas järsku või siis aeglaselt. Ütlesin, et läheb enne pudruks. Vana ütles, et see on halb või, mis vahepeal pudruks läheb.
Viimasel õppeaastal polnud ta enam direktor, ent käisime teda klassiga sünnipäeva hommikul üles laulmas. Vana oli liigutatud.
Tõsist tööd tegi Jaan Pakk (kaugelt meile sugulane). Laulsin kooris ja mängisin Lutsu "Kevadet". Olin köstri osas.
Toimetasin ka esimest almanahhi "Tunglakandjad".
Sõjalist õpetas kapten Kolk. Tema parasiitsõna oli "niimoodu". Tegime ühes tunnis statisikat - 72 korda. Sõjalisega oli seotud kevadised sõjalised päevad, vist oli neid terve nädal.
Laskmises olin algul koba, kuid pikkamööda arenesin ja nii veel vanuigi Suure-Jaanis saavutasin diplomi- oma vanuserühma võitja.
Kehalise kasvatuse õpetaja oli Pauskar. Saksa aeg kompromiteeris end omakaitsega, oli sõjajärgsel aastal Tartu ülikoolis õppejõud, kuid arreteeriti ja tema sõit läks Siberisse. Arvan, et ta ka seal suri. Muide oli ta küllaltki nõudlik - kartsin neid tunde, sest üldiselt olin oma kehaliste võimete poolest kesine. Eriti kitsest ülehüppamist, kang ja rõngad meeldisid rohkem.

On meelde jäänud kahe ainega kõige süngemad mäletused. Ühel kevadel sõjalise õppuse aeg hukkus Steinberg- Kivimäe reaalklassist. Saksa kooli poiss võttis kapten Arguse püssi, ent see oli laetud ja kuidagi märkamatult langes kõrvalt Joonas. Muidugi oli see sakslasel Bergil tahtamatu ja kogemata, aga siis lõid lõkkele rahvuslikud kired. Õnneks sai sakslane end ära peidutada.
Teine juhtum oli sügisel, kui spordivõistlusel lendas oda pähe Karl Roopalule ja siiski nii õnnelikult, et kahe poolkere vahele. Poiss jäi ellu.

Meie inspektriss oli Golubev - ei käranud, aga silmavaade prillide tagant oli nii puuriv, kõne tasakaalukas ja vaikne, ega ei tahtnud tema juurde just pahandusega minna.
Bioloogait õpetas Jüri Erm, heasoovlik ja rahulik, aga usuõpetust alguses Edenberg, hiljem Abel - midagi erilist nendest meelde ei jäänud. Edenberg põristas r-i.(---)
Siis oli veel Pirson keeleõpetajana, kes armastas oma kõhuga nühkida vastu lauda. Eks korra määritud laua serv kriidiga, nii jäi tal kõhu peale valge triip.
Meelde on jäänud ka tantsukursused. Olin ka selles nõrga taibuga, ei saanud kuidagi keerulisi samme selgeks - see süvendas alaväärsustunnet. Alles kümmekond aastat hiljem - Arknal Oru tüdrukud õpetasid õieti tantsima.

Erilisi pidusid ei mäleta. Jõuluõhtud olid muidugi meeldejäävad - need olid ülekoolilised ja tavaliselt tuletõrjes. Eriti on meelde jäänud, kui Pauskar oli jõuluvana.

1937. aasta juunikuul oli lõpupidu.

...järgneb

Illustratsioon RÜGi koduleheküljelt.

Rakvere Ühisgümnaasiumis: klassikaaslastest , 9

2008-07-16T03:08:00.000-07:00

Leidsin mälestuste juurest esimese kuupäeva - 30. oktoober 1988. Seega aimasin õigesti, et kirjutatud 80ndate lõpuaastail.

Eerik meenutab:

Selle kooliga algas uus maailm, uus elu. Kõik tundus uuena, sest uued olid õpetajad ja õpilased, uus oli ka vana koolimaja ja uued vanad õpetajad direktoriga eesotsas. Oli humanitaar- ja reaalharu - valisin esimese ning finišisse jõudmiseks kulus 5 aastat. Polnud alguses päriselt üksinda võõraste hulgas: algkooli kaaslastest tulid kaasa Ploomi Julius ja Viktor Luht.

Keda meenutada? Igaühte!
Mõni on jäänud siiski reljeefsemalt meelde. Tudu mees Ants Üleoja oma kandilise käitumise ja jutuga - kui vastas, siis nagu iga sõna järel peatus. (---) Kahjuks tema hilisem elu oli traagiline nagu paljudel. Nõukogude okupatsiooni algus langes kokku tema sõjaväeteenistusega ja tema hukkumise kohta on kaks varianti. Esimene ja varasem, et politruk laskis ta maha, teine ja hilisem, et varjus Paides ühes korteris ja et sealt võeti kinni NKVD poolt.

Hilisemaid meie klassikaaslasi oli Erich Mäe, teda hakati nimetama Hjalmar Mäeks. Ka tema on hukkunud - kuulu järgi varjas end ühes vanas veskis ja seal kaotas mõistuse. Oli õpilaskonna vanem, hea esinemise ja jutuga.
Küllaltki ekspansiivne oli Viktor Luht, sportlane ja äge mees, kes aspirandina langes Narvas kallaletungi ja kättemaksu ohvriks. Saksa aeg oli Äksi omakaitseülemaks, käis ära Siberis, tuli tagasi ning oli Tartu kiirabi arstiks. Praegu juba ammugi manalamees.

Raske oli Ploomi Juliuse saatus. Mobiliseerit Nõukogude armeesse, langes sakslaste kätte vangi. Neil vangilangenud eestlastel oli valida alternatiivselt kas SS või omakaitse. Kahest valis ta hetkel pealtnäha mõnusama - omakaitseülema koha kusagil mereäärses vallas, aga see tõi kaasa Siberi ja seal ta ka suri.

Suureks sõbraks kujunes Viktor Roostoja nii kooliajal kui ka hiljem ülikoolipäevil. Ta jõudis Austraaliase välja - seal on ta ka surnud.
Seene Paul jäi meelde kui mustkunstnik, tal oli eriline võime kõrvu liigutada.
Oma klassi poistest veel.
Robert Soomre oli kahtlemata andekaim - tema langes juba sõja-aastail. Rein Riisalu on üks vähestest, kes praegugi osaleb kokkutulekutel. Ka tema on Siberis käinud, tagasi tulnud ja elab. Nii on meie klassist ainult 2 meest, kes vastu pidanud Maarjamaa pöörisrajudele.

Ja nüüd meie vapratest ja kaunitest tüdrukutest.
Kui vaatan noorusaja pilte, siis mõtlen, kui kaunis on ikkagi noorus. Lauri Anita kehastas meie jaoks iluideaali. Tal oli uhkust ja oli sarmi. Tuli meiega koos Tartusse, ent ei jäänud õppima, läks mehele ja rikka mehe abikaasana sõitis Siberisse, tuli tagasi perekonnaga ja praegu on järelejäänud seltskonnas keskne kuju.
Aino Kriisa - klassi noorim - jäänud meelde heatujulise alatise naerjana. Mingil põhjusel ristiti teda Kriuks, kahtlemata lühenenud vorm pärisnimest, aga võib-olla ka sellepärast, et poisid armastasid teda kräunutada.(---).
Leida Vaher oli Põlvast, tõsine ja asjalik, keda rännutee viis Rootsi ja kellega on jätkunud minul kirjavahetus tänaseni.
Nadja Anderson oli uhke, on selleks jäänud kaasajani proua Danielina, ise arst ja seda ka mees.

Võimatu oleks kõiki nimetada ega oleks mõtetki, kui kellegi kohta midagi eriti öelda ei ole. Muidugi on paralleelklassis neid, keda tuleks mainida. Raatma (hüüunimega Rott) läks laevaga põhja teel Tallinnast Leningradi, Arnold Aaviksoo (Punna) käis ära Siberis ja elab jälle hästi. Valdek Langovits - väga seltsiv ja sõbralik, nüüd juba manalas.
Meeldivad olid ka Oru Leo, Mäger, Puustid - kõik Kunda mehed.

...järgneb

Aluvere

2008-07-14T07:05:00.000-07:00

1939

V. Klass 1931. Amanda ja Enn

I. -VI. Klass 1939. Amanda ja Enn

1939

Aluverest Rakverre, 8

2008-07-14T01:04:00.000-07:00

Helle kirjutab:

Pean tunnistama, et olin noore(ma)na palju pealiskaudsem kui nüüd ja mind ei huvitanud eriti, seepärast ei jäänud ka meelde, jutud ammumöödunud aegadest ja võõrastest kohtadest. Kadrinat, Tapat, Rakveret - neid jah teadsin, olin käinud, aga Aluvere...?
Alles nüüd uurin iseseisvalt, mis koht see selline on, kus ta ikka täpselt asub. Guuglisse nime sisse lüües leidsin artikli, kus kirjutatud: Aluvere Põhikool muutis nime, on nüüd Sõmeru Põhikool.
Isa mälestusi ümber kirjutades olen hakanud asjadele hoopis teisiti vaatama. Päris kindel: inimene elab oma elueast kauem niivõrd kuivõrd teda mäletatakse ja meenutatakse.

-----
Eerik kirjutab:

Noorena oli mul kolm suurt unistust:õppida jalgrattaga sõitma, ujuma ja tantsima. Nii algaski siin Aluveres esimese punkti täitmine. Ja meeles on, kuidas ma Arkna lähistel kraavi lendasin.

Enn oli aktiivne suhtleja - tal oli sõpru kõikjal - Arknal, Ubjas, Sõmerus, Kohalas. Ega ta mallanudki kodus tegevuseta olla - Rakveres käis ta kaitseliidu orkestrit juhatamas.

Sellest 2-aastasest Aluveres olekust on jäänud kaunina meelde emadepäev, kus ma pidasin kõne ja mil Roodevälja vanaperenaine andis mulle tänutäheks pool saia.
On jäänud meelde Aluvere jõgi, mille urgastest käsitsi välja sai tõmmata vähki, tantsuõhtud, kus ma algeliselt mängisin tantsulugusid ja sain õhtu eest oma esimesed kroonid. On meelde jäänud koroonamäng.

Aga 6. klassis õppisin Rakvere Õpetajate Seminaris harjutuskoolis - sinna tulid ka Julius Ploom ning Martin Leichter. Küllap siis puudus Aluveres 6. klass ja vist oli ka nii, et Enn pidi sõjaväkke minema. Siin oli õppimine teistlaadi ja korteris olin Ain Nurga juures ühes tiibhoones. Tol ajal oli Aluveres koolijuhatajaks Volli Raam. Ain Nurk oli harjutuskooli juhataja.

Ka siin käis ema vahetevahel süüa toomas ning tube koristamas. Samal ajal olid köögis korteris Boris Metsküll ja Robert Vahisalu.

Kõige rohkem on meelde jäänud keh.kasv.tunnid - neid andis Theodor Anderson. Suusatamine, mis tahtis hinge seest võtta, ja jalgpall. Seminar asus kaunis kohas ning siin valitses eriline, hubane õhkkond. Aluverest tuli siia ka lõpetama Reesalu Hilda.

....järgneb

Pildil Aluvere( praegune Sõmeru) Põhikool (Internetist)

Minu kooliaastad, 7

2008-07-13T00:28:00.000-07:00

Pilt pole muidugi ajastule kohane, aga sümboolne siiski. Selles koolis lõppesid Eeriku kooliaastad.

Eerik kirjutab:

Läksin kooli hilinenult 9aastaselt ja nii olen oma põlvkonnast kõikjal vanem. Imekombel enne kooli hakkasin õigesti rääkima, aga kirjutasin juba aasta varem.

Esimeses klassis käisin Kihleveres - koolitee pikkus oli umbes 3 km, läbi metsa kevadel ja sügisel lühem. Kihlevere mõis oli kohandatud koolimajaks ja õpetajateks olid Rumbach (Rumbalu) ja proua Nestor. Eriti midagi sellest ei mäleta, koolivennad Kalamees, Hugo Reinholm, Kalinnu Linda. Meelde on jäänud õues laptuumäng - see köitis vahetunnis kõiki. Meelde on jäänud ka Ojaveski jõgi, kus kevadel võis näha kalade mängu ja konna kudemist.

Aga II ja III klass oli juba Ojaveski koolimajas ja siin sai Rumbalu üksi hakkama. Temast kui esimesest õpetajast ongi jäänud sügavamad mälestused. Ta oli tüüpiline koolmeister, nagu neid on kujutatud Lutsu ja teiste kirjanike teostes. Ta rääkis erilise häälekõlaga ja tuletas "Kevadest" köstrit meelde, kes laulutunnis lõi korda viiulipoognaga ning kelle lemmikkasvatusvõtteks oli nurkapanek.
On meelde jäänud, et olen saanud ka korra viiulipoognaga ja ta ütles mulle: "Väike Vatspärk, ära aja käsi kannikate peale!"
Küllap ta oli omamoodi rahvavalgustaja, kes õpetas ka täismeestele laulu - oli laulukoor "Kaarnake, kaarnake, kaunim kõikidest lindudest".
Koolitee oli kahtlemata sirgem ja lühem - mööda maanteed. Ja siin olid ka juba esimesed pruudid - Virigand(?) Lii ja Akberg Salme.

Aga siit läks mu koolitee Aluveresse. Enn oli just määratud, õigemini valitud koolijuhatajaks. Mina läksin sinna õppima ja süüa tegema. See oli 1931. aasta sügisel.
Oli üksik tuba, siis klass ja köök. Nii tuli köögist minna elutuppa läbi klassi. Räägiti, et kunagi vanasti oli vana Lang, koolijuhataja, seal köögis isegi siga pidanud!!
Aga elutoa nurgas oli kemps nii nagu kapis valgeks värvitud. Tuba oli nurga peal, ahi küttis nii tuba kui ka klassiruumi. Üldse oli maja väike - 2 klassituba.(----) Kitsas oli. Õpetajaid oli kaks.
Amanda Vall ( Ennu tulevane naine) elas endise koolijuhataja sahvris. Ühes otsas olid nooremad klassid, teises vanemad.

Ka siin oli omapärane rahvas, omapärased pered - kuid tunduvalt rikkamad kodukandi omadest. Pärimuse järgi olevat mõned pered tulnud rikkalt Mulgimaalt.
Vähe on mul meenutada küll Aluvere päevilt koolielust. Kõik rohkem eluolulist ja perekondlikku laadi. Enn ostis ühe vana grammofoni - see oli naljanumber. Siis oli ka algeline raadio, kuhu tuli panna erinevaid poole, vastavalt lainealale. Ostis ka ühe vana klaveri.
Õppisin ja tegin süüa, ema käis 2 nädala tagant riistu pesemas. Sealt omandasin esimesed toiduvalmistamise kogemused.

Muidu oli Aluvere tore paik. Poole km kaugusel oli Rakvere - Kunda raudtee. Aluveres oli peatus. Seal oli paemurd, paasi kaevandati Kunda tsemenditehase jaoks.

....järgneb

Ahila masinaühistu kassaraamat 1931-1938

2008-07-12T04:06:00.001-07:00

Panen siia ka Ahila masinaühistu kassaraamatu ülejäänud lehed.

Omapäraseid karaktereid, 6

2008-07-12T00:44:00.000-07:00

Eerik kirjutab:

Olin hilinenud arenguga laps. Rääkisin oma keeli, millest palju keegi aru ei saanud. Ometi kippusin ma päris noorena teistega kaasa - eriti särudele. Meelde on jäänud kodused särud uue maja köögis ja Mikuhansul. Pillimeheks oli Pällu Ludvi - omapärane pilkeobjekt, kes ise sellest aru ei saanud ning lõõtsa polkaks ja valsiks venitas. Kuid need on ainult üksikud hetked.

Küll tahaksin aga kõnelda ja meenutada küla omapäraseid karaktereid, selliseid tüüpe, mida tänapäeval küll ei leia.
Mikuhansu August, kes mulle ristiisana kinkis koera ja viiuli. Suur jutumees, teadja igas asjas, keda Priit tõmbas ja pilaaluseks tegi. Matsumiku Kaarel, hüüdnimega Matsmik, ka mu ristiisa. Nemad rääkisid kõik erilist rannapärast murret ja domineeris i-minevik - künnin, tahin- sellest ka hüüdnimi Tahi.

Kalinnud* olid kõik omapärased, alates vanast Jaanist, kes võis igasuguseid jutte rääkida, näiteks sakste tõllast, milles oli sees ka sitamaja, jutukast Annast, poegadest Kaarlist ja Juhanist, Abrami Juhan, Maeri vanamees, vana Kreek, kes tuletab meelde Pearut oma kiuslikkuse ja kuraažiga ( mõisnikud ja meie, sead ja saunamehed, rikkal rikkus - raha, vaesel vitt ja uni jne), aga tubli ja töökas Abrami Leena, riiakas Peial Aleksander, omapärane Preediku rahvas, Lillepea Sass, Kolja, Adusson jne

Kuid omagi suguselts. Kas on värvikamaid kujusid, kui ema vennad Karla, Eedi ja August? Esmajoones on nad meelde sööbinud oma huumorimeelega - igaühel oli huumor eriline. Kuigi Eedi oli skisofreenik, oli temal nii palju naljakaid ütlemisi ja jutte.
Aga siis ka Rezold, tädimees, kelle siiras naer ja kõva jutt kaikus jootudel kõikidest üle.
Ja tädi Lilli, kes elas üle 90, kes istus vangis, kuid oli hea ärinaine, kes oskas samuti kõiki jutte ning nalju.

Ilmselt oli aeg niisugune, mis sünnitas ja kujundas erinevaid sotsiaalseid karaktereid. Nad olid kõik võrsunud toonasest mõisamiljööst ja kandsid endis teoinimese lihtsaid ja originaalsemaid sugemeid.

...järgneb

Pildil sugulased Ahila -mail 90ndatel (pilt on teist korda üleval)
* Perenimi KALIND (mina pole kunagi kasutanud Kalinnud varianti, vaid ikka Kalindid)

Ahila masinaühistu paberid

2008-07-10T06:06:00.000-07:00

Eeriku mälestustes on juttu Ahila masinaühistust. Säilinud on mõned asjakohased paberid.
Veksel viljapeksumasina mootori "Wikström" ostu rahastamiseks:

Muud vekslid. Kuna ajastu ja seltskond on sama, siis võib suure tõenäosusega eeldada, et tegemist on masinaühistu rahaasjadega.

Ahila masinaühistu kassaraamat. Raamatus on aastad 1930-1938. Panen siia esialgu vaid aasta 1930. Kui huvi, siis võin panna ka ülejäänud aastad.

Paberites tuhnis Mihkel

Viljakoristusest ja sellega seonduvast, 5

2008-07-09T22:43:00.000-07:00

Eerik kirjutab:

Viljakoristamine olnuks märgatavalt lihtsam, kui oleks olnud korralikud koristamisvahendid. Oma niidumasin oli vilets, hea kui Ülejõelt tuli hea lõikusmasin.

Ometi oli see töö jälle omalaadne ja isegi huvitav. Kerkisid hakiread ja sügis oligi käes.Soojad augustikuööd olid märgatavalt pimedamad, rohutirtsud siristasid kas puus või maas, ennustades head või vihmast ilma. Ja hernekauna võis põske pudistada.

Mõnus oli ka kaeralõikus - neil polnud okkaid. Aga odraokkad kippusid igale poole ronima. Ka neid seoti, kaeravihkudest tegime hakidki.
Rasket tööd tähistasid rehepeksud. Ähmaselt mäletan oma vana rehetuba ja rehealust- olin siis ju väga noor. Tean, et isa küpsetas rehetare kerisel kaalikaid. Küll nad olid head!
Üldiselt õunapuid ja õunu oli vähe, kaalika osatähtsus oli märgatavalt suurem. Ja rändmustlased ning möödaminevad külapoisid suvatsesid kaalikaid tõmmata samuti nagu tänapäeval õunu.

Ent tulen rehepeksu juurde tagasi. See töö algas väga varakult - rabamine rehetoas ja vatradega kolkimine rehe all. Need olid lapped. Tavaliselt peksti kolmekaupa - aga löögid pidid olema taktis ja langema kahel ühte ja samasse paika. Siis puistamine, teist korda pööramine ja lõplik puistamine. Õled olid väärtuslikuks materjaliks eriti kodukandis katuste tegemiseks. Lõunaks pidi kõik valmis saama, et alustada uute ahete panekut. Hilisemal ajal käisime Ülejõel reht peksmas.

Küll sellest tuli hea leib!

Mäletan ka aega, kui suvivilja pahmati hobustega - see oli märgatavalt raskem.
Aga siis oli juba Maeril ja mõnel muul nii-öelda rosverk - see on nagu üleminek viljapeksugarnituurile. Käisin kord ka Maeril hobuseid rosvergi tööl ajamas.

Aga 30ndail aastail muretsesid Ahila mehed ühiselt rehepeksugarnituuri "Munktells" - rootsi masin, (----) Osanikud olid Põllu-Joosepi, Ülejõe, Tõnuhansu, Vaalumäe ja Sepa. Masinistiks oli Ülejõe Kaarel ja ka Sepa Kaarel, paar suve ka meie Priit.

Viljamasindamispäevad olid peopäevad, kus talgute korras töötati ning söödi. Ei tea, et siis kuivatamisega eriti vaeva oleks nähtud. Ilmselt kuivas kõik rõugus või hakis selliselt, et kuivatamiseks eraldi ei tuntud vajadust. Vastutusrikkamaid tööülesandeid oli allapanek, allalaskmine pidi olema optimaalselt mõõdukas, lahtilöömata viljapundar võis trumli kinni lüüa. Laste ja vanemate naiste ülesandeks oli aganate äratõmbamine, raske oli ka põhu otsas - kuhjad tulid ju kohe valmis teha. Sellist viljapeksmist nägin veel Abja kolhoosides, ei oska täpselt öelda, millal tulid kombainid.

Kodus kasvatati künkal veel läätse. Läätseleem oli küllalt lahe ja mahe - enam teda ka raha eest näha ei saa.

...järgneb

Pilt siit
See ei ole, kuid meenutab Ahilat - nagu mina seda mäletan eelmisest elust.
Kirjutas helle 10. juulil 2008

Intervjuu papaga: ema lapsepõlvest, südameoperatsioonist

2008-07-07T23:27:00.001-07:00

pildil: papa (Karl Tulev), mamma (Laine Tulev, sündinud Laine Laanemaa) ja nende esimene laps, meie ema Aime.

Järgneb intervjuu meie emapoolse vanaisaga ehk papaga, Karl Tuleviga. Lindistatud septembris 2005.

Kas ema oli juba sündides kuidagi nõrgake? Kas see südamehäda oli tal kaasa sündinud?

Oli jah... Seda öeldi haiglast välja tulles, et tal on südamega viga, et seda tuleb hiljem vaadata.

Mis täpsema diagnoosi saite?

Oli küll diagnoos: südameklapirike, kas ta oli partriinijuha (?) avatud. Südame sees veresoonte ja vereringe kindlustaja ei olnud täielikult kinni kasvanud, mis lootelises arengus tegelikult peaks juhtuma.

Kas ema oli enneaegne laps või õigel ajal sündinud?

Vist oli jah kaks nädalat enne aega.

Kuidas see sünnitus läks?

10 kilomeetrit Pärnust elasime siis, Audrus. See on vana riigimõis, sel ajal oli seal Audru sovhoos. Siis oli juba inimestel ka autod ja üks mees viis mamma haiglasse, Pärnusse.
Kui haiglast välja kirjutasime, siis öeldi, et südamel on rike.

Siis oli muret palju?

No oli küll.

pildil: ema umbes 1-aastasena.

Kas ema oli tavaline laps või nõrgem?

Mina täpselt ei teagi. Niisugused asjad juhtusid küll, et vahel läks ta sinisemaks näost, see pidi siis hapnikupuudus või vereringehäire olema.

Kuidas te emaga Leningradi operatsioonile jõudsite?

Siis me elasime juba Varblas. Aimel käisid ikka need hood, hingamistakistused. Sai ikka arstide vahet temaga käia.
Sai käidud ka Tallinnas külas, seal, kus mu vend Endel elas oma naise Vaikega. Nende majas elas ka mereväest üks mitšman, ta oli Leningradist pärit. See teadis sokutada, et Leningradis on hea meditsiiniline akadeemia ja seal tehakse ka südamelõikusi. Sai sinna kuidagi kirjutada kohalike arstide kaudu ja need Leningradis olid meid nõus vastu võtma küll.
Ja siis sai sinna sõita. Mina ja Aime sõitsime septembrikuul, kui ta oli 6-aastane. See pidi siis olema 1960. aasta sügis. Meil oli oma saatekiri ühes, sõitsime rongiga. Sel ajal läks Raplast kitsarööpelise raudtee haru Virtsu. Kõigepealt sõitsime bussiga Karuse jaama, seal ootasime, kuni Virtsust rong tuli ja sellega sõitsime Tallinnasse, Tallinnas läksime Tallinn-Väiksest ümber Balti jaama. Õhtupoole sõitis rong välja ja hommikuks olime Leningradis.

Kas see oli riskantne operatsioon?

Oli ikka enamvähem teada, et läheb positiivselt. Aga noh, mure oli ikka.
...Seal haigla kontoris võeti vastu. Aga nemad ei olevat nimest aru saanud, kas poiss või tüdruk, ja arvanud, et ju ta siis poiss on: Aime ja Tulev.

Jah, ilmselt perekonnanime pidasid poisi omaks...?

Kuna mina olin ka ühes, sii nad ütlesid, et ongi parem, siis sa saad ka olla teiste meestega ühes. Ja nii meid pandigi meeste palatisse.

Kas sa said oma voodi ka?

Ma vist päris voodit ei saanud, magasime seal kahekesti ühes voodis, laiem voodi oli.
Siis juhtus aga see, et Aimel tuli bronhiit. Kohe ei saanudki opereerida. Jäi nii, et mitu nädalat läheb aega, enne kui lõikus tuleb. Ma käisin siis vahepeal kodus Varblas ära, aga Aime elas siis üksi seal Leningradi haiglas.

Kuidas sa üldse töölt ära said niimoodi, Leningradi minna?

Eks sellega natuke tegemist oli. Velsker ütles, et küll ta aitab. Saadi aru. Mul ei läinudki see üldse puudumiste kirja.

Miks sa siis vahepeal koju läksid?

Niisama, tegema midagi. Aitasin kartuleid võtta, sügisene aeg. Paar nädalat oli aega. Siis jõudiski oktoober juba kätte, 6.-7. oktoobril sõitsin tagasi Leningradi ja siis tuligi operatsioon. Aga nagu asi ikka, pärast operatsiooni on õige kehv olla: nii narkoosijärgne kui ka suure haava järgne olek. Haav oli tal rinnakust kuni selgrooni, rinnakorv painutati lahti ja tehti niimoodi ribide vahel lõikus ära. Ja oli vaja ta ju päris suurelt lahti lõigata, et juurde pääseks.

Kus sa siis operatsiooni ajal olid?

Sealsamas haiglas istusin ja ootasin. Vahepeal elasin selle mitšmani korteris, tema naise ja tütre juures. Need olid meil vahepeal perekonnasõbraks saanud.

...Siis oli tal päris raske aeg, pärast lõikust. Pidi köhima ja röga välja suruma, aga ta ei saanud ju, haav valutas.

Kui ema nii pikalt Leningradis oli, kas ta hakkas vene keelt ka rääkima?

Jah, seda küll. Seal rääkisid ju kõik temaga vene keelt ja ta oli seal mitu nädalat üksi.

Kui kaua ta pärast lõikust veel seal oli?

Paar nädalat. Ega me enam siis mitšmani korterisse läinudki, kui ta haiglast välja lasti, kohe otse jaama ja saime platskaardi koha, seadsime end sisse ja sõitsime koju. Ega tal hea ei olnud olla, ikka selline kehvake.
(jätkub...)

pildil: ema umbes 6-aastasena ehk umbes sel ajal, kui ta operatsiooni üle elas.
Hetk hiljem. Vaatasin uuesti pilti, ta on siin ikka vist 4-5 aastat vana.

Elust ja ilmast maal, 4

2008-07-02T22:23:00.000-07:00

Eerik kirjutab:

Meie maja ümbruses oli põõsaid ja puid. Isa endise kärneripoisina tundis aia vastu huvi. Aia ja elumaja vahel oli ümmargune plats, põõsaste alla isegi tehtud mätastest diivan, aga tee äärde oli istutatud sirelihekk, mida küll keegi kunagi ei piiranud. Oma söögijärgsed uinakud tegi isa ikka suviti seal, vilu varjus, vana kasukas pea all.

Ei oska ühtki aastaaega lapsepõlvest eriti esile tõsta - maal on olnud kõik võrdselt meeldivad. Kui alustada kevadest, siis tavaliselt hakkas see järsku - nagu Juhan Liivi luuletuses - "Üks märtsihommik udune".

Talved olid üldiselt lumerohked - nii palju oli lund, et sauna katuselt võis kelguga alustada sõitu.
Aga kui ühel märtsihommikul õue läksid ja vihma sadas, siis oli see rõõmu märgiks - kevad oli saabunud. Kõikjal sula, teed ei kannatanud rege ega hobusejalgu, aga lume all paisusid nired ja otsisid teed kraavidesse ja ojadesse. Vahel oli kevadine suurvesi niisugune, et sööditükk lainetas. Siis käis isa hobusega ratsa vanast rehealusest loomadele aganaid toomas - kaks aganakotti hobuse külgedel.
Aga kevadine veejooks on aastaid ja aastakümneid meelt köitnud: kui tore on tunnetada, näha ja kuulda vabade vete sulinat ja takistamatut jooksu - kõik pühitakse teelt. See on üks vabaduse sümboleid.

Kevad tõi linnulaulu ja tõi lilli. Kuldnokk, hilisemad pääsukesed - need olid tõelised kevadetoojad. Ei mäleta eriti teisi. Egas aias tänapäevaseid krookuseid ega nartsisse ja tulpe polnud, see-eest metsaalune koppel sirendas eri värvi lilledest. Muidugi olid esimesed lilled varsakabjad madalatel oja ja kraavi kallastel. Kullerkupud ja jaanililled on jäänud tänaseni meelismetsalilledeks. Kannikesi oli kahesuguseid - lõhnavaid ja lõhnata, meie koplis olid küll viimased.

Heinaaegsetest taimedest ja lilledest on paremini meelde jäänud värihein ja see tugevavarreline, millest sai punuda sakste saani. Heinaajal lõhnas (lõhnab) meelitavalt isegi putk.
Marjaaeg oli kordumatu. Kui magusad olid metsmaasikad, kui sa neid leiad heinakaarelt.

Suvesündmustest on eriti meelde jäänud 30ndate algul täielik päikesevarjutus - see oli juunis ja hommikul 9 -10 ajal.
Võib-olla sügis ongi kõige elamuste- ja mälestustevaesem.
Aga esimene lumi tõi rõõmu nii siis kui ka praegustele lastele.

...järgneb

Heinateol, 3

2008-07-01T12:24:00.000-07:00

Eerik kirjutab:

Ei olnud siis kummisäärikuid. Eriti hommikul oli vastik astuda külma vette - ilma vees solistamiseta ei saanud heinamaalegi. Aga seegi oli vesine, kuigi jõeäärne heinamaa alati andis väga hea heina.
Heinamaa tuli alati lõpuni ära kõõpida - see jõudis peaaegu Anni karjamaani välja. Vilets oli see heinamaa lõpp, mõnikord võis konnagi(!) heinas ära näha. See oli eriline aeg, kus ka arus iga riba ja heinatutt tuli vikatiga üle käia, küsimata sellest, kas sealt erilist heina sai või ei saanud.

Nüüd on hoopis rikkamad ajad: looduslikud heinamaad on võsastunud ja kui masinaga ligi ei pääse, siis käsivikatiga keegi ennast vaevama ei hakka.
Aga heina sai 5 suurt kuhja - see oli väärtuslik lisa lehmadele, kelle ninaesine oli kaunis kehv.

Söömine ja puhkamine toimus kõrgel kuhjalaval - küll oli aga vastik jälle hiljem vette minna. Jõgi meie heinamaa kohal just kiita ei olnud - ühes kohas võis siiski suplemas käia.

Minu mälestused heiastuvad heinamaadega kahel tasandil: siis, kui ma nooremana täitsin jooksupoisi ülesandeid, kui tõin lõunaks süüa või käisin arus Sepa kaevult, aga aasus Anni allikalt joogivett toomas, ja hiljem, kui ma olin juba tööpoisiks.

Polnud arus ka need võimalused välistatud, kui ööseks metsa jäime. Siis tegi isa väikese lõkke lao lähedale ja hommikul sai aegsasti niitma hakata. Kui aga hobusega (peamiselt Tseesariga) sai arusse tulla, siis toimus see ainult Ojaveski kaudu ja teekonna pikkuseks oli oma 3,5 km.
Muidugi oli see üsna vaevaline, sest ega Tseesar jooksuga või kiirema sammuga endale liiga teinud.

Kui heinad olid küünis - heinategu kestis ikkagi augustini välja - siis oli nagu pool suve möödas ja võis hakata valmistuma rukkikoristamiseks. Muidugi mahtus veel vahele kesaharimine. See oli märgatavalt lihtsam kui jaanipäeva-eelne sõnnikuvedu koos laotamisega ja kesakündmisega.Üldiselt oli see väga kuiv ja soe periood. Kui raskelt seisis ader mullas, kui tõrksad olid kehvavõitu hobused parmude käes!

Aga enne jaanipäeva tuli korda teha ka riigitee lõigud ja neid oli 2 - Hõbedal ja Undla mäel. Kui polnud küllaldaselt liivakruusa veetud, tuli rahaline trahv, aga tee tuli ikkagi korda teha.

... järgneb

Pildil maal, mis seisab meie vallavalitsuse saalis .
Kreutzwald vaatab ja mõtleb: "Kaugelt näen kodu kasvamas". Autor Oskar Mägi
Maal leiti kusagilt pööningult, kus ta oli peidus okupatsiooni eest - haruldus seega.
Lisatud 2.juulil
Tiiu andis lingi, kust võib kõnesoleva maali kohta lugeda.

Esimesed mälestused, 2

2008-06-30T22:38:00.000-07:00

Eerik kirjutab:

Mäletan, kui kevadel hakkasid sulama veed ja Priit võttis mind ukseesisel kukile: lapsesilmadega uudistasin sauna ja Ülejõe poole, mõistmata, mis on tulemas. Need on ka ainukesed hetkeplahvatused vanast majast.
Kuidagi ei mäleta uue maja ehitamist ja sinna kolimist, küll aga on meeles, kuidas vana elumaja muutus loomalaudaks, kui kitsas ja madal oli seal loomadel. Ja kui raske oli siis sõnnikuvedu. Pikk rukkipõhk (õled) aluskraamina ja andis seda lahti sikutada koormasse panekuks. Ometi haises (või lõhnas) see meeldivalt, kui ta oli lumega välja veetud, eriti hobusesõnnik.

Sealt läks karjatee karjamaale. Nagu Vargamäel, nii tuli ka meil loomi välja aidata, eriti kevadel pärast kesist suuesist. On jäänud meelde ühed nelipühad, kui isa tuli ( vist kirikust) ja ema pahandas veel, kui vanames ei vahetanud riideid. Siis oli meil ka Tallinna Kustas, üks delikaatsemaid ja tagasihoidlikumaid sugulasi, kes võis ka mõningatel hetkedel oma abikaasat Leenat teietada.

Ja veel karjamaast. Kohe mulgu juurest algas esimene soon, kahtlemata hullem kui tagumine soo. Sellest juba lehmad kuivade udaratega mööda ei läinud.Sellele järgnes nö sinikasoo, seal kasvasid ka mõned pohlad ning mustikad. Mida kaugemale, seda kitsamaks läks karjamaa ja Vaalumäe all oli ta võib-olla kõigest 40-50 sammu. Ent taga karjamaal oli veel kolmaski soon - see kandis kindlamini inimesi ja loomi.

Ei tea, et meil karjamaal oleks kasvanud eriti maasikaid, küll oli aga kuuskede all kuuseriisikaid. Seal Virumaal meie teisi seeni üldsegi ei korjanud, kui siis - aruheinamaalt ka lepa- ja kaseseeni.Sel ajal polnud meie karjamaal ei hunti ega rebast, rääkimata põtradest. Kord nägin metskitse.

Ei saa öelda, et karjamaa oleks pakkunud erilist sööta loomadele. Paks padrik ja soos rohi, mida just eriti ei söödud. Lüpsjatega käisin alati lõunal kaasas (õed, harvemini ema) ja palavaga oli loomi padrikustki üsna raske leida. Teinekord olid nad Vaalumäe all väljas.

Eriline mälestus on mul sellest koplist, mis küll hiljem maaparanduse käigus muudeti põllumaaks. Lopsakas hein eriti Ülejõe pool, kevaditi kullendavad kullerkupud, keskpaigas karjamaa aia ääres sinetavad jaanililled.
Selle heinamaaga on veel varasemaid mälestusi Manda pulmaajast, kui Angapära Juuli läks põõsa taha asjale ja kui oinas tuli ning lõi ta sarvedega pikali.

Omapäraselt eredad olid mälestused heinamaadega - nii aru kui aasaga. Olid ju mõlemad parasjagu kaugel, küllap mõlemad kodunt 2-2,5 km kaugusel. Esmalt aru oma lõhnavate metsalilledega, maamesilaste suminga ning jänestega.Kui hea oli pärast väsitavat heinaniitmist pärast sööki põõsa vilus suigatada, kui isa aega arvestas varjuga: loo varju jõudmine tähistava kepini tähendas puhkeaja lõppu. Loovõtmine ja heinakaarutamine oli märgatavalt kergem kui niitmine.
Või teine meeldejääv hetk. Kui hakkas sadama, hoolimata tundest, et ilusaga võinuks palju saada kuiva heina, oli nii mõnus norsata kuivades heintes. Aga katus krabises vihmast...

...järgneb

Minu inimesed* (Eeriku mälestused),1

2008-06-30T00:00:00.000-07:00

Mihkel käis külas oma kaasa ja vanematega. Oli tore taaskohtumine. Kui oskad vaadata, siis leiab pildilt üles nii Mihkli kui teised lähedased inimesed (1975, Manda juubel - 70).

Arutasime Mihkliga, et sellel blogil siin on STOP-märk ees, sest me ei saa ega tohigi kirjutada praeguses ajas toimetavatest inimestest ilma nende käest luba küsimata. See blogi keskendub siiski mälestustele.
Jääb ikka ainult minevik. Aga minevik pole ammendamatu allikas. Või on siiski?
----
Alustan siin isa Eeriku mälestuste trükkimist. Need algavad lapsepõlvest ja lõpevad sõjasuvega (1941). Eks tal oli plaanis rohkemgi kirjutada, aga kuri haigus tuli vahele. Arvan, et ta kirjutas need mälestused 80ndate teisel poolel.
Panen alapealkirju, muus osas jätan kõik muutmata.
-----

Kodu ja vanemad

Pällu, Kuruli, seda viimast peeti nagu millegipärast solvavaks (meie ema seda ei sallinud), ometi tundub nüüd see nimi nii armsana ja kaunikõlalisena, ja Kuruli mägi on esimesi suuremaid künkaid kui minna Ahila saunaküla poole.
Ei tea ega mäleta neid puhtakasu rublasid, millele ühe või teise talumaa väärtust hinnati, kahtlemata oli maa kehvem naabrite maadest. Kuruli mägi oli juba ise kiviklibuline, raskesti haritav, kuigi põuakindel, selle all lohus kippus liigvesi alati kurja tegema, eriti kevadistele rukkiorastele, keskmised põllud olid paremad, ent lõpupoole tõusis jälle maa, suurte kivide tõttu oli harimine raske.
Kahtlemata jäi talu jõukus maha ümberkaudsete omadest kas või juba sellepärast, et meie isa oli suurte võlgadega selle talu ostnud Lunderilt, naabritel aga päritud. Kohaostuks raha laenati(---).

Meie isa polnud ka lisaks muule just kõige paremini põllumeheks sündinud. Oli noorena Kolu mõisniku kutsar, tundis huvi ja armastust aia vastu, ent tööd ja ettevõtmised talupidajana just kõige paremini ei läinud. Nagu öeldakse, polnud õnnelikku kätt, kuigi ta palju unistas ning plaanitses, ei tulnud kõik kõige paremini välja. Ka polnud tal ärimehevaistu - aga tol ajal pidi seda olema.
Oma iseloomult flegmaatik, kes oli piinlikult aus ja arg, eelistas südamerahu kõigele ning ei kannatanud kunagi teiste inimeste halvustamist ega tagarääkimist.

Ema oli tema kõrval koleerik, äge, kergesti süttiv, kellel naer võis vahelduda nutuga, kes kandis koju külauudiseid ja kes, vastupidi isale, omas ärimehe vaimu. Kahjuks ta ei rakendanud seda niivõrd majapidamise huvides - siin oli ebaõnnestumistes eranditult süüdi "vanamees".
Võib-olla oli põhjendatud ehk kuidagi tema kui kokkuostja-edasimüüja tegevus, kui lastele oli vaja anda rahakopikaid. Ent kahtlemata oli see ka kireks- külast osta kanamune, kanu (---) - ja siis Tallinna turule sõita.
Seda harrastas ta aastakümneid ja selle tegevuse juures polnud ta kunagi haige.

Mäletan, kui ema minu noore poisikesena Tallinna kaasa võttis ja kui olin Tallinna turul ( tol ajal Estonia taga) kauplemise juures. Ühe päevaga aga ei saanud müüdud - ja ta saatis mind üksinda rongiga Kadrina tühja kastiga.
Mäletan, kuidas munakasti küljes olev traat veristas üht võõrast härrat. Nii palju oli lärmi - ja see oli mul üks esimesi ängistushetki.

...järgneb

* pealkiri laenatud Chalice`i laulult

Mälestusi samadest isikutest võib lugeda ka siit ja siit.
Mihkel, tuuluta oma mälu kah!

Mis on haridus?

2008-06-27T02:02:00.000-07:00

Üks vihmase ilma tegevusi on süvakoristamine- mitte potjomkin, kus paned asjad lihtsalt silme alt ära, vaid selline sisuline - sorteerid, teed valiku ja ülearuse viskad ära, kui ...raatsid.
Sõltub inimesest- mina viskan ära asju üldiselt raske südamega.
Aga kui ma ära suren, peavad teised nagunii seda tegema. Parem juba tasapisi ise...

Leidsin koti ülikooliaegsete ja pikkade kursuste konspektidega. Viskan ära? No ei lähe mul seda enam vaja - praegu on hoopis teised ajad, teised oskused, teised nõudmised.
Neil ongi ainult nostalgiline, emotsionaalne, ajalooline(?) väärtus.
Imestan, millist vaeva on kunagi nähtud, mida on vaja olnud õppida. Ja kõik see on tulnud käsitsi kirja panna elava suulise loengu põhjal. Kes seda tänapäeval teeks!?

Pikad kuuajalised suvekursused pärapõrgus Värskas olid omaette nähtused. Mina käisin kolmel sellisel. Mingit võimalust ära nihverdada ei olnud. Kuu aega kodust ära - see oli päris tüütu. Ööbimine eestiaegsetes sõjaväebarakkides (või oli hobuste tallides?) kümnekesi toas, mugavusteta, meelelahutuse eest tuli ise hoolitseda. Kui oli ilus suvi, siis polnud vigagi - sai värska vees supelda ja järvel paadiga sõita. Isegi väikesed suhtedraamad arenesid... Nalja sai, kui oskasid asju naljakana võtta. Sellest ajast on sadu tuttavaid, kelle nime küll kahjuks alati ei mäleta.

Esimesel korral ootasin Triinu, ei kannatanud paljusid lõhnu ja inimesi välja, bussis kippusin kokku kukkuma, aga ei pääsenud Värskast. Ehkki ülikoolist oli ainult kolm aastat möödas.
Teisel korral oli Triin alles eelkooliealine, aga minema pidi. Andsin siis lapse kuuks ajaks sõbranna hoolde, kes võttis ta kaasa oma vanematekoju Toilasse. Tal oli endal samaealine tütar.
Kolmandat korda ma nii täpselt ei mäletagi. See jäi uute aegade eelõhtusse. Mäletan, et oli õppejõude, kes jutustasid asjadest, millest kusagilt polnud võimalik lugeda ega kuulda. Aeg oli ju selline karm, kord kõva ja see oli kõikide arvates hulljulgus, vaata et eluga riskimine. Rääkisid, et NL on suures kriisis ja Vene rubla pole konverteeritav...;)

Kursused kursusteks, aga sellega kaasnesid kursusetööd ja lõpueksamid.
No saime targaks!!

Vaatasin hariduse kohta käivaid aforisme (klassi lõpetamise puhul kingitakse mulle järjepidevalt aforismide kogumikke).

* Haridus suurendab inimese sünnipärast väärtust.( Horatius)
* Ainsad võidud, mida ei kahetseta, on võidud harimatuse üle.(Napoleon)
* Parim, mida inimene võib teha, on harida iseennast ning arendada oma võimeid, et temast oleks maksimaalselt kasu inimkonnale.(J. Fields)
* Kasvatus ja haridus on lahutamatud. Pole võimalik kasvatada, edasi andmata teadmisi, kuid iga teadmine mõjub kasvatuslikult. (L.Tolstoi)
* Laps, keda on haritud ainult koolis, on harimatu laps. (Santayana)
* Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada. (O.Wilde)
* Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist järele jääb.
(A. Einstein)

Vatt seda viimast ma vaistlikult otsisingi. Nii on õige jah.

Veel üks mõttetera Einsteinilt:
"On ime, et uudishimu suudab üle elada formaalse hariduse."

Ja lõpuks
"Haridus on see, mida enamik saab, paljud edasi annavad ja vähesed omavad." (K. Kraus)

Sudistest ja põllumajanduse põhjalaskmisest

2008-06-20T23:02:00.000-07:00

Lugesin samuti Epu osutatud artiklit Postimehes.
Täiesti juhuslikult on ka minul oma mälestused Sudistega seoses.
Sudiste on teatavasti Karksi ja Nuia läheduses olev küla, kelle saatus tänapäeva Eestis on täiesti tüüpiline - ehk siis väljasuremine.
Minu mälestused jäävad aastakümnete taha. Ega nad väga eredad enam pole, aga põhivärvid on meeles.
Olime teise kursuse tudengid, eesti filoloogid - tulevased õpetajad, ajakirjanikud, teadustöötajad, keeleteadlased. Põhiliselt linnaplikad, kolm poissi ka - üks pärit Järvakandist, kaks Tartust.
Niisiis olime kuu aega Karksi kolhoosis põllutöödel abis, ööbimisega Sudiste kultuurimajas põhukottide peal.
Juba siis jäi mulje, et see Sudiste on ikka üks mahajäänud koht. Elu kees ikka Karksis.
Sügis Sudistes on meelde jäänud sellega, et oli erakordselt ilus. Veel septembris käisime Ainja(?) järves ujumas ja paadiga sõitmas. Sinna oli Sudistest ikka mõned km minna, aga me olime noored ja see polnud mingi problem. Vahel jooksime pool teed sinna ja tagasi.

Nädalavahetusel üldist toitlustamist ei toimunud - meile anti produktid kätte ja pidime nendest ise midagi söödavat tegema. Mäletan, et munadega kitsas polnud (Karksi kolhoosil oli suured kanafarmid), neid jagus ka üksteisele pähe määrimiseks (sõna otseses tähenduses). Lõbus oli.

Vaegtöödest mäletan seda, et meid pandi igasuguseid töid tegema. Kartuleid võtsime ainult kolhoosi juhtkonnal, mille eest tehti meile vägev pidu välja (või oli see hoopis Piibe kolhoosis?).
Ma ei mäleta, kas kolhoosis peale meie veel lihttöölisi (põllutöölisi) oli. Kõik olid vähemalt brigadirid ja osakonnajuhatajad ja agronoomid. Traktoristid ja kombainerid olid aga igavesti kuumad kutid. Leidsime sealt peaaegu kõik endale kohalikud austajad. Abieluni siiski ei läinud.
Oi, valetan, üks meie poiss leidis Karksist endale naise! Aga selle siiski järgmisel aastal.

Nüüd tuleb väga poliitiline koht.
Mis põllumajandus see oli, mida pidid igal sügisel ja kevadel "päästma" ja järje peale aitama tuhanded koolinoored ja üliõpilased? Lisaks käisid veel asutustest ja ettevõtetest nn šefid hädaabitöödel. Mäletan, et ajakirjanduses tõstatus kord probleem, kas ikka sümfooniaorkester peaks käima kartuleid võtmas, võib-olla leiaks nendele ikka erialast tööd (kolhoosis?).

Mis tööjõud me olime? Odav, sest palka ei saanud suurt midagi, õigemini läks see söögi peale ära.(Ega mäleta ka täpselt- Karksi kolhoos oli suhteliselt heal järjel!) No seda peab küll tunnistama, et kolhoosis võtsime kõik mitu kilo juurde, sest oli hea rammus maatoit ja lisa võis ka küsida, kui juhtusid hea isuga olema. Aga värskes õhus tuli isu küll.

Mul on tõsiselt kahju, et elu maal hääbub, aga ma ei saa aru, mis võiks seda protsessi peatada.
Keda sa sunniviisiliselt maale saadad elama?
Muidugi võiks olla väike pood igas külas, et ei peaks 10 km kaugusele leiva järele minema.
Mul on kahju Sudistest ja paljudest teistest väikestest Eestimaa küladest, aga erinevalt maainimestes juurdunud arvamusest ei ole ma nõus väitega, et maaelu keeras tuksi Mart Laar isiklikult.
Tolleaegne põllumajanduslik suurtootmine õitses tänu õppiva noorsoo odavale tööjõule, kes aitas ära teha kõik hooajatööd.

Pildil ei ole muidugi Sudiste, on Suure-Jaani - hoopis teisest laulust. Tiiu kogu.

Kuni su küla veel elab... Lugu Sudistest

2008-06-20T17:29:00.000-07:00

Märkasin, et tänases Postimehes on lugu Sudistest, hääbuvast külast, kus enam poodigi pole.
Ega sel meie suguvõsaga muud asja polegi, kui et meie ema töökoht (raamatukogu) ja Elo-Priidu lasteaed oli seal, olen sellest paar postitust tagasi kirjutanud.
Aga see lugu on tegelikult mitte ainult Sudiste lugu, vaid väga paljude Eesti väikeasulate lugu.

Meenutusi ema Aimest, 4. osa (õige)

2008-06-14T13:45:00.000-07:00

NII, kopeerin siia ja lõpetan ära, kogemata olin paar päeva tagasi mustandiread ära avaldanud.

--

Mälestused on tõesti nagu unenäod. Kui saad kusagilt järje peale, siis toob üks asi teise meelde ja teine kolmanda... Soovitan kõigile mälestusi kirja panna, see on omamoodi elamus.

Panen siia märksõnadega ema hobisid veel kirja.

Õmblemine. Me saime kusagilt "tutvuste kaudu" saksamaise õmblusmasina. Ja nagu enamik nõukogude naisi, harrastas ka meie ema õmblemist. Huvitavate siksakkidega sai pükste peale mustreid tehtud näiteks. Õppisime Eloga ise ka varakult õmblema, alguses ema abiga, siis juba üksi. Raamatukogusse tuli venekeelne Burda, samuti sai lõikeid aetud Siluetist.

Lugemine. Aga samamoodi nagu õmblemiseks, ei jäänud emal ka lugemiseks palju aega (eks ikka mahaehituse ja lastekasvatuse kõrvalt). Kodus oli meil palju raamatuid, suured sügavad riiulid ja neis olid raamatud kahes reas üksteise taga.
Ema oli lugemisevajaduse ilmselt pärinud oma isalt ehk papalt. Muide, selline huvitav nüanss, et papa töötas ka omal ajal Hellenurmes mõnda aega raamatukoguhoidjana, see vist oligi papa esimene töökoht.

Kudumine? See oli ka ema hobi, aga niisugust maniakaalset ja kiiret kudujat nagu ma ise, seda ma temast ei mäleta. Mina kudusin teleka ees pimesi, temast mäletan, et ta vaatas oma tööd ja kudus aeglaselt, nagu kilpkonn, tasapisi oma eesmärgini lähenedes. Mina näiteks tüdisin oma kudumisest sageli enne lõppu ära (see alustamise rõõm ja lõpetamise vaevalisus on mulle siiani omane), ema aga tegi aeglaselt, kuni lõpuks valmis sai. Mäletan, et oli üks mustriga kampsun, mida ta kudus siis, kui Aap sündis, ta tegi nalja, et "pulmadeks saab valmis" ja meie küsisime vastu, et "kelle pulmadeks, kas Aabi omadeks?" Aga paari aasta pärast sai see tal valmis küll.

Reisimine? Ma arvan, et ta oleks tahtnud rohkem reisida, aga elu oli, nagu ta oli: palju lapsi ja raha läks kõik majaehitusse.
Mul on meeles, justkui isa ei tahtnud väga sinna nende suurimale reisile, Bulgaariasse minna. See oli suve algus, me läksime emaga kahekesti ühte kohta maasikaid tooma, kõndisime kodu poole maasikapangedega ja tema ohkas: "Ma nii tahaks sinna reisile minna, aga isa ütles, et raha ei ole!" See oli kuidagi nii nukker.
Aga nagu teab ajalugu, nad ikkagi läksid sellele reisile. Tegid sealt hästi palju slaide (siis öeldi küll, et diapositiive) ja ema korraldas vaatamisõhtuid, nii et mulle hakkas lõpuks tunduma, et inimesed äkki enam ei viitsi neid pilte vaadata. Mina ise küll viitsisin, ei mäleta ka, et keegi oleks öelnud midagi pahasti, aga see hirm on meeles. Et äkki teeb ennast lolliks.
Mäletan ka oma esimest Tallinna lennujaama kogemust, kui me papa ja Eloga läksime emale vastu, ta käis Sotšis. Ja tõi meile terve suure korvitäie virsikuid!

Rahvatants. Sellest ma juba kirjutasin eelmises osas. Aga praegu tuli meelde üks juhtum, kus ema läks rühmakaaslastega tülli. Oli suvine aeg ja keegi neist ajas, et ei peaks esinema täisrahvariides - villased sukad võiks ära jätta ja tavalised õhukesed sukapüksid panna. Ema oli selle vastu ja rääkis sellest ärritunult veel hiljem (kuidas rühm siis tantsis, seda ma ei tea). Ta oli ilmselt siis autentsuse pooldaja. Mardisanti-kadrisanti lubas ta meid ka alles pärast seda, kui me hunniku autentseid rahvalaule ja -kombeid olime pähe tuupinud.

Majaehitus? Oli see "hobi"? Ma arvan, et see oli ema kirg küll. Ta oli unistaja tüüpi (nagu mina) ja unistas liiga suurelt. Minul vähemasti on selline mulje, et tema initsieeris seda, et me hakkasime ehitama individuaalmaja (oli selline sõna! vastandina kolhoosimajale). Ja mitte niisama, vaid ikka suurt!
Ema käis ise ka palju maja peal abiks, eriti enne seda, kui Aapi ootama jäi, ja tegelikult pärast Aabi sündi ka... see toob mu mälestusteahelasse uue märksõna, nimelt...

Loomad. Kord varasuvisel ajal tulid ema ja isa krundilt, emal oli jänes põues - mitte piltlikus mõttes, vaid oligi jänes põues! Nad olid tõstnud mingisuguseid laudu ühest kohast teise ja lauakuhja alt leidnud jänesepoja. Ema väitis, et jänku on vigastatud ja ta tuli koju tuua, kuigi mu meelest oli täitsa kõbus väike jänku.
Ja nii hakkaski meil kodus mõnda aega elama metsjänese poeg...
Samamoodi oli ju tema see, kes meile hamstrid võttis! Ja minu Massa, minu lapsepõlve kõige armsam, omam ja pikaealisem kass, temagi suhtes mäletan, et ema lihtsalt teatas mulle: "Mu töökaaslasel Eltsul sündisid kassil pojad, kas tahad, võtame sulle üle?"
Ma ei mäleta, kas koer Karlos ka ema eestvedamisel meie koju jõudis, aga arvan küll.

Loomaarmastus on nii papas kui mammas. Mõtlen, kumba ema rohkem läks? Meelelaadilt pigem mammasse, selline särtsakam tüüp. Aga samas ka papasse, lugemisvajaduselt ja omaette olemise vajaduselt.
Süüa ema väga teha ei osanud (ses mõttes papasse ;), kodus oli palju toite, mida traditsiooniliselt isa tegi, ja siis veel rida toite, mida meie juba varakult ise õppisime tegema kokaraamatute põhjal. Aga emal siiski olid ka oma firmaroad: üks neist oli odrajahu karask. Midagi oli kindlasti veel, aga ei tule meelde (no ta pidi ju midagi muud veel teha oskama peale karaski! ;). Selle õppis ta kokaraamatust, aga see tuli nii hästi välja, et seda hakkasid mõned teiseki tema järgi tegema. Kuuma karaski peale määrisime mett.
Peaks ka homme karaskit tegema! Ma pole seda umbes 10 aastat teinud.

Pööripäeva eel

2008-06-14T00:06:00.000-07:00

Inimene vajab oma elus mingit stabiilsust või rutiini, öeldagu mis tahes selle vastu. Kunagi oli ühes blogis mõttetalgud, millisena keegi aega või aja kulgu ette kujutab. Mina kujutan seda üles-alla lainetava joonena horisontaalsel pinnal. Lõpmatust silme ette manada ei suuda, nii on seda ajajoont ainult jupike näha - algust ja lõppu mina ei näe.
Ei saagi ju, sest igavikku silmas pidades on MEIE AEG üürikesem kui silmapilk.

Nädalapäevad enne suve algust vaatan taha ja vaatan ette. Mõtlen mõned mõtted ja kirjutan mõned read.

Pildil onu Valdi oma Eestis-käigu ajal (1994) koos Ave-Liisiga Taageperas Tiidu suvekodus. Taamal paistab järv, puu taga on omatehtud tiik.
Seal möödusid ilusad suved (oh seda nostalgiaussi hinge kallal!)- jaaniõhtud koos kohalike parmudega, maasikad ja mustikad lausa õue all, täiuslik privaatsus ... kuni see aeg sai otsa.
Nüüd on see koht laastatud, kõik, mis võimalik, laiali veetud - isegi kaevurakked, isegi elektripostid.
Aga mälestusi ei saa keegi varastada! Õnneks.

Nädala pärast lõpetab Ave-Liis gümnaasiumi. Millal ta küll suureks kasvas!?

Teine pilt on samast aastast - Triin lõpetab keskkooli ja mina ka (mul oli jälle klass!). Oli üks õnnelik aeg, üks õnnelikumaid mu elus. Olin lapse suureks kasvatanud. Saatsin ülikooli õppima. Polnud veel tasuline õpe.

Keskkooli lõpetamine on üldse lootusrikkamaid perioode inimese elus. Mäletan oma elust, kuidas ma seda ootasin - et saan kodust minema, et mul on ees ainult ilus elu, et ma võin nüüd teha, mida tahan. Tegin ma küll!
Noorus on ilus just selliste õhuliste unistuste tõttu. Edaspidi muutud realistlikumaks, unistad juba ettevaatlikumalt, pettud mõnedes asjades, saad mõned vitsad, aga jääd ellu. Elad siiani.
Ise teate, kuidas need asjad käivad.

"Su rüppe heidan ..." ***

2008-06-13T14:09:00.001-07:00

Kaks pilti aastast 2005 - kevad.

Sugulased Kanadast. Kokkutulek Lillis.

All: Nuia surnuaias Heikki ja Ingridi haual
(Aino vend ja vennanaine)

"Kullerkupud, jaanililled eide haual õitsegu..." ***

2008-06-13T11:43:00.000-07:00

Matusepilte ma küll kunagi vaadata ei taha ja ei vaatagi.

Siin on kaks võtet ajast, kui ema vend Valdi külastas Eestit (1994).

Esimesel pildil Valdi ja Eerik Aino haual, teisel pildil Valdi oma naise Maiga Peeter ja Ksenia Lengi haual ( ehk siis oma isa-ema-õe haual).

Mai käis lastega veel teist kordagi Eestis, aastal 2005.
Valdit siis enam polnud.

Mai oli Eestis kahe tütre ja kolme lapselapsega. Kõik nad elavad Kanadas. Tütred räägivad hästi eesti keelt, nende lapsed muidugi enam mitte.

Lubasime ikka Triinuga neile külla minna, aga ei tea, millal see võiks juhtuda.
Viisavabadus nüüd on, aga see on kallis reis.

Päris omapärane on fakt, et nii minu ema, isa, vanaema, vanaisa kui ka onu Valdi olid sündinud juunikuus. Ja neid on veelgi meie suguvõsas.

***vaata

Meenutusi ema Aimest, 4. osa

2008-06-09T13:50:00.000-07:00

Mälestused on tõesti nagu unenäod. Kui saad kusagilt järje peale, siis toob üks asi teise meelde ja teine kolmanda... Soovitan kõigile mälestusi kirja panna, see on omamoodi elamus.

Panen siia märksõnadega ema hobisid veel kirja.

Õmblemine. Me saime kusagilt "tutvuste kaudu" saksamaise õmblusmasina. Ja nagu enamik nõukogude naisi, harrastas ka meie ema õmblemist. Huvitavate siksakkidega

Lugemine.

Kudumine?

Reisimine?

Majaehitus?

Loomad.

Meenutusi ema Aimest, 3. osa

2008-06-05T08:43:00.001-07:00

(Pildil ema, Elo ja Epp. Elo oli hiljuti ise oma juuksed ära lõiganud.)

Tagasi siis ajaliinile kusagile Sudiste raamatukogu aega, kui mina olin umbes 5-aastane. Sudiste "raamatukogu" oli sel ajal vaid üks suur kapp kohalikus rahvamajas, mis käis lukku. Mäletan seda raamatute lõhna ja suurt kettaga telefoni, millega ma mängisin, sest kõik lasteraamatud olid juba läbi loetud. Ja mäletan, kuidas ema ostis kohalikust poest meile süüa-juua. Tahtsin väga maitsta seda imelikku pruuni külma jooki, mis ema endale ostis, aga tema hirmutas: "See on suurte inimeste jook, sina ei tohi seda maitsta!" Mangusin niikaua, kuni ta korraldas mulle klaasitäie vett, kuhu sain sortsu sisse. See oli minu elu esimene pepsi-kola.

Nii me seal raamatukogus aega veetsime, sageli kahekesti. Käis inimesi: kes vajas soovitusi, kes oli jutukas, kes tegi kiirelt... Ja siis olime jälle kahekesti. Vahel käisime vaatamas Elo ja Priitu, kes sealsamas lähedal lasteaias olid. Ja siis olime jälle kahekesti.
Vahel luges ema natuke mõnda raamatut mulle ka ette, aga ta oli vist nii ahne lugeja, et tahtis ise lugeda. Igatahes luges ta mulle suurte inimeste raamatuid ette, mitte laste omi - ikka neidsamu, mis tal endal parasjagu pooleli olid. Mingit lasteraamatute ja unejutu lugemist meie kodus ei olnud. Ma õppisin ka nii varakult ise lugema, et mul polnud seda vaja. (Ma ei mäleta, millal Elo ja Priit lugema õppisid. Vist ka üsna varakult.)

Kuna ma olin lapsena haiglane, põdesin astmaatilist bronhiiti, siis käisin emaga igal aastal vähemalt korra Tallinnas tähtsate kopsuarstide juures ennast näitamas. Enamasti vist läksime rongiga. Mul on selgelt meeles üks hetk, üks suurte inimeste raamat, mida ta mulle rongis ette luges, sest mul oli igav. Seal raamatus oli järv ja koer... Huvitav, kas ma selle katkendi tunneks praegu ära, kas tekiks mingi deja vu?
Tallinnas ööbisime isa venna Tiidu juures. Mäletan suurlinna tulesid, taksojärjekorda, võõraste linade lõhna, aknast paistvat tuletorni, plastmassist banaane vaagnal, Saia käigu piimajäätisekokteili...
Kord ostsime Tallinnast hamstrid kaasa. Sattusime kuidagi loomapoodi ja mina küll ei mäleta, et oleksin ise väga manguma pidanud! Kaks kuldpruuni hamstrit paberikotis, istusime siis tagasitel rongis ja mäletan, kuidas ema ohkas ja ütles: "Loodetavasti isa ei pahanda!"
Nii algas meie pereelus hamstrite periood, pärast nende esimeste surma sai veel mitu laari hamstreid ära peetud.

Sudiste raamatkogust aga koliti meid peagi ära Karksi kolhoosi keskusesse, esialgu küll vaid ühetoalisesse raamatukogusse, aga tasapisi järgmistel aastatel saadi juurde algul teine ja siis isegi kolmas ruum.
Olin vist 6-aastane, igatahes koolis ma veel ei käinud, kui ema töökoht Karksisse kolis. See oli vana mõisahoone, väga paksude seintega mõnus maja. Raamatukogu kõrvaltoas elas kolhoosi kunstnik Vello, kelle juures ma aega veetmas käisin. Ta üritas mind korra joonistama õpetada, aga enamasti lihtsalt joonistas ise. Mäletan, et kord kinkis ta emale portree temast, aga ema nägi seal pildil palju vane välja, kui ta tegelikult oli. "Selline olen ma siis 40-aastaselt," ütles ema kellelegi Vello selja taga. Vastastoas oli kolhoosi juuksur tädi Helle ja selle kõrval pesumaja teeninduspunkt ehk tädi Elts.

Kultuurimajas käis meil ka kultuurielu. Ema korraldas vahepeal lastele raamatusõprade ringi (see oli küll juba siis, kui ma koolis käisin): vahel jutustas meile mingeid lugusid kirjanikest, vahel pani meid lihtsalt tööle, raamatuid parandama või indeksikaarte kirjutama.
Ema ja isa käisid kultuurimajas ka rahvatantsuringis, kaks korda nädalas. Nad hakkasid seal käima juba sel ajal, kui me veel päris pisikesed olime, koolis veel ei käinud, ehk nii 4-6aastased: kõlab ilmselt imelikult, aga nii see oli, iga laps pandi omaette tuppa luku taha ja juurde pissipott ja natuke süüa. Eraldi tubadesse sellepärast, et me omavahel kaklema ei hakkaks! Ja lapsehoidjaid neil vist ei olnud väga kusagilt võtta - rahvatantsust ka loobuda ei tahtnud, sest see oli nende ühine hobi ja vaheldus.
Peagi kasvasime suuremaks ja see kord muutus, lasti meil koos kakelda, kui nad ära olid ;). Ja rahvatantsus käisid nad veel päris pikalt.
Ma küll juurdlesin oma lapsepeaga selle üle, et miks ema ja isa alguses tantsisid koos ja siis enam mitte... Kes seda teab. Aga see tegi muret, arutasime seda ka Eloga, et kui ema ja isa nüüd lahutama kavatsevad hakata (sest isa tantsib ju nüüd hoopis tädi Iviga ja ema onu Juhaniga! ;), kuidas me lapsed ära jagaksime. Selles saime kohe kokkuleppe, et mina jään emaga ja Elo isaga. Aga Priit? Vaat seda ei suutnudki me ära jagada, vähemasti meelde ei jäänud.

Sellega seoses meenus üks naljakas juhtum veel. Nimelt otsustasime kunagi teismeeas Eloga, et meie korter tuleb ümber seada. Me joonistasime kõikidest tubadest plaanid ja panime mööbli paberi peal uutmoodi paika. Ema ja isa paigutasime elama suurde telekatuppa riidekapi taha ja nii said kõik lapsed endale omaette toa. Võtsin tükk aega julgust, et kuidas küll meie plaani presenteerida. Kui siis lõpuks sai see tehtud, siis nägin, kuidas ema ajas asi naerma. "Et meie siis koliksime kapi taha?"...
Tulemus oli, et mina ise kolisin kapi taha - toad tehti ümber, aga mitte nii, nagu me alguses plaaninud olime. Ja siis sündis hoopis Aap ja toad tehti veel kord ümber. Ja samal ajal käis majaehitus... Aga see olgu juba järgmise osa jutt.

Ema Ainol on sünnipäev 5. juunil

2008-06-04T14:32:00.000-07:00

Aimel oli sünnipäev 3. juunil, aga Ainol 5. juunil. Nii lähestikku olidki!! Ämmal ja noorimal minial. Nüüd on mõlemad ... seal ... taevas ingliks.

Pildil Aino ja Eerik oma uues kodus õpetajate majas. Astrid ja õunad viitavad sügise lähedusele.

Killukesi meie emast Aimest, 2. osa

2008-06-04T03:06:00.001-07:00

(Pildil: ema ja Epp, ning ema kõhus on Elo.)

Jõudsin ajaliselt juba oma jutuga eile Sudiste raamatukogusse ehk umbes sellesse aega, kui ma ise olin umbes 5-aastane.
Aga meenus veel olulisi killukesi eelnevast ajast.

- Esiteks, ema oli üsna nõrga tervisega. Sündides oli tal süda haige ("süda kahises") ja papa ajas välja ühe väga hea südamekirurgi kontaktid ning nad sõitsid kahekesi Leningradi. Ema oli sel ajal 6-aastane. Minu mälu järgi oli ta seal haiglas lausa kaks kuud, elas operatsiooni ilusasti üle ja õppis isegi vene keelt sel ajal tönkama. Aga kas papa oli tõesti ka kogu see aeg Leningradis?
(Helistan täna õhtul papale ja küsin need lüngad üle, võibolla see on mul kassettide peal juba, aga võibolla mitte.)

- Kui mina sündisin, siis sai ema haiglast rinnapõletiku viiruse ja jäi raskelt haigeks, kui titega koju sai: kõrge palavik, rinnad paistes. Ta viidi haiglasse, sest olukord läks nii hulluks, mina jäin isa ja papa-mammaga koju. Nii et minul õnnestus rinnapiima saada kahjuks ainult 3 nädalat (kui ma õigesti tean). Edasi olin rinnapiima-asendaja peal ja üsna paksuke. Ema rääkis, kuidas ta oli teisipäevast neljapäevani Tallinnas ülikoolis ja kui rongiga koju tuli, siis tavaliselt sõneles mammaga: "Miks sa annad lapsele rohkem, kui normid ütlevad?" Ja mamma vastu: "Aga ta sööb nii hästi, ta tahab veel!"

- Sünnitused olid emal rasked, sest sünnitusjärgne verejooks ei jäänud pidama. Kõige raskem oli Priidu sünnitus, ta kaotas nii palju verd, et kohale kutsuti doonor (kui see nüüd legend pole?). Ema teadis hiljem selle doonori nime ja ütles vahel, et tänu sellele inimesele ta elab.
Tal keelati arstide poolt edasine sünnitamine ära.
Vähemalt üks abort oli tal ka. Ma olin 11-aastane, kui olin Viljandi haiglas pimesooleoperatsiooniga ja just samal ajal tuli ema haiglasse günekoloogiaosakonda. Mina ise ei pannud seda üldse küsimuse alla, et miks. Aga kuulsin kord, kuidas ta mu osakonnas ühele teisele naisele vaikselt ütles: "Komplikatsioonid... ja abort..." Ta oli umbes nädal aega haiglas, miks nii kaua, mis täpselt oli - võibolla see jääbki ajaloo saladuseks. Võibolla ei tohiks sedagi kirjutada, et tal see a... oli. Aga samas. Elu on elu. Vaadates statistikat - selline see nõukogude naise elu oligi.

- 1987. aasta lõpus jäi ta küll taas rasedaks (kunagi hiljem ta mainis, et mitte planeeritult, vaid kaitsevahendi kiuste; et Aap oli nn spiraalipoiss). Mäletan, kuidas ta tuli äraseletatud näoga meie tuppa ja ütles: "Pean teile midagi rääkima!"
Ma olin tol hetkel kindel, et tema ja võibolla isa ka on jälle välismaa tuusiku saanud, mõni aeg tagasi olid nad koos Bulgaarias käinud ja siis oli emal samasugune eriline nägu peas, kui ta meile reisiplaani tutvustas.
"Lähete välismaale?!"
"Ei... Ma ootan last. Uuel suvel sünnib!"
"Aaa. Ma arvasin, et lähete välismaale..." Olin natuke pettunud.

Üks huvitav kild on meeles. Minu meelest oli see natuke aega enne ema uudist, kui me käisime temaga teatris, vaatamas 13. lennu "Oklahomat" ja ma vaatasin kõrvalt, et ema on nii ilus, et tal on nii ilusad lehvivad juuksed... Ja ma arvan, et siis ta juba ootas last, aga ma ei teadnud seda.
Mäletan, kui ise olin esimesi nädalaid Marta ootel ega teadnud seda, kõndisin mööda Tallinnat ja märkasin ennast aknaklaasidelt. Kui ilus ma olen, mõtlesin ma, kuidas küll mu juuksed on nii kohevad ja kenad. Tavaliselt ma nii ei mõtle, enda peegelpilti ei märka! Ja järgmisel nädalal selgus, et olen rase.

- Ema kindlasti nägi välja noor. Mäletan lugematuid kordi lapsepõlvest, kuidas tehti komplimente, et "te olete nagu kaks õde!" Ema alati naeris meelitatult, mina ei osanud sellest midagi arvata. Nüüd saan aru küll, et see on väga hea tunne pealt-kolmekümne naisterahvale, kui niimoodi öeldakse ;).

- Emale meeldis kirjutada. Kodus oli meil üks kõrgel lael asuv kapp täis suuri kirjade hunnikuid. Ema-isa kurameerimise ja abielu algusajad möödusid paberkirju tootes. Isa läks Tallinnasse õppima, ema jäi Suure-Jaani, siis hakkas ema pool nädalat beebi(de)ga kodus olema, isa oli pikemat nädalat Tallinnas. Ja see oli aeg, kui mobiile muidugi polnud, ma ei tea, kas neil kodudes-ühikates tavatelefonid olid?
Igatahes kirjutasid nad teineteisele IGA päev ja panid aga posti, ja päeva või kahe pärast oli see kiri käes.
Lugesin neid kirju mõnevõrra, kunagi teismeeas, seal oli igasuguseid teemasid, nii olmet kui ka tundeid... Täpsemalt ei mäleta. Aga meeles on oma imestus, kui ma sain aru, et nad iga päev neid kirju posti panid. Üks päev näiteks jäi vahele ja siis kirjutaja vabandas, et näh, eile ei jõudnudki..
Ma ei teinud sel ajal muide vahet ema ja isa käekirjadel, minu meelest olid need nii ühtemoodi. Sellised kaldu ja pikemat sorti.

Üks armas kiri seal kirjade hunnikus oli emal kirjutatud siis, kui ta oli rase ja mind ootas. See oligi mulle kirjutatud ;). Ei teadnud ta siis, kas oli see poiss või tüdruk.

Jätkub hiljem...

Killukesi meie emast Aimest

2008-06-03T13:37:00.000-07:00

(Pildil: ema, isa ja Epp, oma toas, st papa-mamma elamise tagatoas.)

Oleb ikka mõelnud, et kirjutan maha papa-mammaga tehtud intervjuude kassetid, kus muuhulgas ka ema noorpõlvest on palju räägitud.
Võibolla aasta pärast, järgmiseks ema sünniaastapäevaks teen seda.
Seekord aga kirjutan oma peast. Eks seegi ole huvitav: kui palju ma tean?

Ema sündis 3. juunil - ja see, et ma aastaarvu ei tea, on sellepärast, et ma olen numbrite osas tohutult kehva mäluga! Pakun, et see oli 1954. aastal, aga võibolla ka 1955.
Kohe tuleb esimene mälukild. Kui ema suri, sõitsin Viljandisse ja üks asju, mida kiiresti ajama pidin, oli kuulutus Sakalasse. Sinna sai kirja vale sünniaasta! Järgmisel päeal helistas mamma (ei mäleta, kuhu, sel ajal veel mobiile polnud) ja küsis: kas sa hauaplaadile ikka tellisid õige aastaarvu?
See polnud ei nali ega kriitika, ta lihtsalt tahtis teada.

Minu teada sündis ema Pärnu haiglas, aga kes teab... äkki hoopis Lihulas? Igatahes elasid papa ja mamma sel ajal Pärnumaal Varblas - mamma oligi Varblast pärit, kõik tema juured on seal, aga pärast küüditamisekevadet 1949 oli ta metsas ja jooksus... see oleks omaette jutt... Igatahes olid nad papaga kohtunud ja elanud ka mujal ja siis kuidagi (mida ma peast ei mäleta) Varblasse jõudnud.

Papa oli noor loomaarst ja mamma oli velskri abiline.
Mingisugune metskits elas neil hoovis.
Nad elasid paari kilomeetri kaugusel mamma kunagisest sünnikodust, kust ta 1949 niimoodi metsa jooksis, et ei saanud mitte midagi kaasa ka haarata.
Mamma sugulased elasid kõik läheduses, on igasuguseid pilte ema lapsepõlvest, kus ta linalakkade sugulaste/naabrilastega koos on.

Siis, kui ema oli viiendas klassis, sai papa pakkumise Viljandimaalt Sürgaverest, "Kindel Tee" kolhoosist. Ja võttis ka selle pakkumise vastu - tuli suur kolimine, ema ja tema kaks nooremat venda, Vello ja Toivo, kolisid koos papa-mammaga Sürgaverre`.
Miks just sinna?
"Noh, siin Viljandimaal olid jõukamad majandid, Varbla oli ikka ääremaa," seletas papa mulle. Kuigi ega seda loogikat just lihtne ole tabada: miks Sürgavere kolhoos oli rikkam kui Varbla oma?

Elamiseks said nad kolhoosilt kolmetoalise majaosa. Ema käis esialgu Sürgavere 8-klassilised koolis (mäletan, kui vanasti seal pargist ja koolimajast mööda sõitsime, siis ta ikka näitas: see on minu koolimaja!)
Varbla jäi kaugele maha. Kogu meie lapsepõlv oli Varbla midagi kauget ja kummalist, me ei käinudki seal (papa-mamma ehk ikka vahel käisid, aga meid, lapsukesi, ei veetud). Sisuliselt alustasid nad täiesti otsast peale, nullist, uues kohas. Nüüd on papa ja mamma elanud enamuse oma elust Sürgaveres ja teavad enamikku külarahvast. Võib öelda, et nad on seal juurdunud.
Ja selle kolimise tõttu saigi võimalikuks, et meie ema ja isa tuttavaks said. Sest isa pere oli (millal?) kolinud Suure-Jaani.

Kahe koha vahet oli 8 kilomeetrit. Praegu on seda naljakas mõelda, aga - kui ema lõpetas põhikooli ja läks keskkooli Suure-Jaani, siis pidi ta hakkama elama internaadis. Sest seda kaheksat kilomeetrit ei olnud ühendamas piisavalt bussiliiklust!

Ja Suure-Jaani internaadis sai ema kasvatajaks Aino Saluveer.

Lugesime kunagi teismeeas salaja ema selle aja päevikut (enam pole seda võimalik üle lugeda, sest see jäi tulekahjusse). Ema kirjutas seal, et talle väga meeldib Aino - nii südamlik. Sel ajal ei kirjutanud ta Andresest veel midagi, võibolla ei tundnudki veel. Korra kirjutas ta hoopis ühest teisest, internaadis elavast poisist (kelle nime ma ei mäleta) - poisid ronisid redeli abil tüdrukute tubadesse ja pidasid seal tantsimise pidu, vaikse magnetofoni saatel. Aga midagi muud vist ei toimunud kui väike koos tantsimine.
Siis tuli juba meie tulevane isa mängu :). Ega ma muud mäleta, kui et ema kirjutas, et kuidas ta varjab Aino eest, et ta tema pojaga kurameerib...

Isa oli emast (vist?) ühe aasta võrra vanem. Ja kui ma õigesti tean, siis jõudis isa vahepeal keskkooli ära lõpoetada ja TPI-sse minna, enne kui ema rasedaks jäi. (Või jäi ta rasedaks juba pärast keskkooli lõpetamist?)
Igatahes olid nad noored. Ja ema läks esimesena papale rääkima, et ta "sedapsi" on, sest papaga oli tal parem suhe kui mammaga. Rääkis ära ja siis läksid rääkisid koos mammale ka ;).
Märtsis tulid pulmad - pikkade laudade taga Sürgavere kolhoosi sööklas - ja juulis tulin mina.

See aeg pidi päris keeruline olema, katsun ma nüüd oma elukogemuse najal ette kujutada. Nad hakkasid elama papa ja mamma juures omaette sissekäiguga toas. Ema käis sügisest saadik Tallinnas ülikoolis ja mina olin peamiselt papaga, kel oli siis mingisugune haigus (vist neerudes) ja pikk haigusleht. Järgmise aasta sügisel sündis Elo! Ja kaks aastat hiljem sügisel Priit! Ja mis ime läbi ema siis veel oma ülikooli (Peda raamatukogunduse) ära jõudis lõpetada, sellest mina aru ei saa.
Elo olevat Suure-Jaani omad ehk isa vanemad ka hoida aidanud, mina olin rohkem Sürgavere omade hoida. Ja vist ühe aasta oli ema ka akadeemilisel puhkusel, aga ainult ühe.

Umbes pärast Priidu sündi kolisime Tuhalaande, isa sai pärast TPI lõpetamist kõigepealt vist töö Viljandis, aga siis läks kiirelt üle Karksi kolhoosi (selle üleminekuga olid ka mingid pinged seotud, mida lugesin ema peetud perekonnapäevikust - sellegi kahjuks viis tulekahju...) Ja minu teada lubati meile peagi valmivaid paremaid elutingimusi, esialgu aga kolisime metsa sisse Tuhalaande - see oli kah Karksi kolhoos, aga paras pärapõrgu.
Aga mis, ikkagi oma korter! Köök ja kaks tuba! Mäletan sealt ahju ja tugitoole-diivanit, mäletan aknast paistvat kuuske. Ja mõnede lasteraamatute tegevus toimub minu peas seal korteris, nii et järelikult olen neid sel ajal lugenud, kui seal elasime. Mu esimesed pikemad mälestusekillud on sealt. Kui hirmsasti pingutan, siis meenub justkui ka raamatukogu, kus ema töötas. Sinna pidi kuidagi mäest alla kõndima ja seal oli ka järv... ja raamatud. palju raamatuid.

Olin vist 4-aastane, kui Karksis valmis meie jaoks suur korter: 4 tuba! Emast sai raamatukoguhoidja, aga millegipärast ei olnud see raamatukogu mitte Karksi kolhoosi keskuses, vaid hoopis Sudistes, nii umbes viie-kuue kilomeetri kaugusel. Mäletan, et meid kõiki kolme üritati esialgu panna lasteaeda (need asusid ka mingi kummalise logistika tõttu seal Sudistes sel ajal. Hiljem oli Sudiste aga paras pärapõrgu ja näiteks osa Sudiste lapsi oli Nuia kooli internaadis, sest nad ei saanud õhtuti koju!)
Minust aga lasteaialast ei saanud, ma jäin iga kord haigeks, kui mind sinna pandi. Nii otsustas ema võtta mind endaga raamatukogulapseks.

See oli aeg, kui lasteaialapsed võeti aeda esmaspäeval ja lasti sealt tulema reedel! Peagi muudeti süsteemi ja toodi lapsed bussiga ka kolmapäeva ööseks koju. Elo ja Priit elasid lasteaiaelu, aga mina mitte. Hommikuti läksime emaga Sudistesse: mäletan nii ratta pakiraamil istumist kui ka liinibussi ootamist (kusagil seal kaugel oli "Anikatsi", mida näitas bussi silt ja kuhu ma mitte kunagi ei jõudnud, pole siiani jõudnud).
Raamatukogus oli hea. Sai rahulikult lugeda. Ajasime emaga igasugust juttu. Siit tuleb minu ja Elo ja Priidu vahe. Kord ütles Elo, et ema ei rääkinud kunagi oma lapsepõlvest. Kuidas ei rääkinud, rääkis ju küll! Aga Elo oli ju sel ajal lasteaias.

Teate, aitab küll praegu. Jätkub õhtul...

Marta Elisabet. Vangis.

2008-03-02T09:11:00.000-08:00

Lembitu jutt sai siis selline....
Sõda oli läbi, Sass oli surnud, kolhoose veel polnud, uus võim kehtestas ennast. Kehtestas ennast läbi riigimaksude, mis tuli tasuda natuuras. Martal oli mingi tüli külavanemaga heinanormi täitmise asjus. Lembit viis enne sõjaväge küll heinakoorma Kadrinasse, kuid miski jama oli dokumendiga. Marta sai aasta vanglat Narva vangilaagris. Amnestiaga tuli tal ära istuda pool aastat.
Ega selle vanglaga veel jamad lõppenud.
Vahepeal oli Kihleveresse kolhoos tekitatud. Marta läks ka kolhoosi, kuid õige pea enam tööle ei läinud. Karistuseks "töödistsipliini" rikkumise eest rekvireeriti Marta mesipuud kolhoosile. Lõpuks visati Marta kolhoosist välja. Ümber maja löödi vaiad meetri kaugusele majast ja meetrilaiune teerada suure teeni. See oli siis nüüd Marta maa. Keelatud oli põõsastelt marjade noppimine ja puudelt õunte korjamine - need asusid ju nüüd kolhoosi maal. Vaatamata sellele tegi ta peenraid ja sai hoiatuse. Pidas lehma ja karjatas kolhoosi maal, sai trahvi 1100 rubla. Trahvi ära ei maksnud, saadeti kohtutäitur vara ülesse kirjutama. Ülesse kirjutati Neumanni jalaga õmblusmasin, roheline vatitekk ja mingi kogus kududa lastud käterätikuid (tütardele veimevakka). Ka selle peale ei maksnud Marta trahvi ära. Tuldi siis üleskirjutatud vara rekvireerima, kuid vara oli juba "jalga lasknud". Õmblusmasin oli Mandarahva oma (Manda mehe Eduardi isa oli rätsep) ja kuskile sokutati ära ka käterätikud ja vatitekk. Sellest nüüd piisas, et Marta arreteeriti ja mõisteti 1 aasta vanglat - seekord Harku vanglasse. Kuna Marta võeti kohtusaalis vahi alla, siis ei tea mis sai lehmast. Kinni pandi küll, kuid ega seda 1100 rubla unustatud. Kaarel teadis hiljem rääkida, et Helene oli selle trahvi ikkagi jupphaaval ära maksnud. Aeg oli siis 1954. Lembit oli sõjaväes ja tütred Tallinnas. Kui Lembit sõjaväest 1954.a. sügisel vabanes, siis käis ta Martat vanglas vaatamas.
Ega need vanglad siis Martat ümber "kasvatanud". Hakkas aga jälle kolhoosi maal lambaid kasvatama. Lembit, et neid jamasid vältida, käis puhkuse ajal kolhoosis "lambapäevi" tegemas. (kolhoosis tööl, et Martal lubataks lambaid pidada).
Edasi läks kord pisut "lõdvemaks". Stalin oli surnud, kolhoosist oli saanud sovhoos ja endised kolhoosiesimehed olid oma "võimekust" tõestanud ja parematele jahimaadele saadetud. Konfliktid lahenesid ja lubati ka lambaid pidada.
Mingil ajal oli Marta veel sovhoosis tööl noorkarjatalitajana. Noorloomad olid Pällu punase katusega karjatallis. Sai veel kiita, kuna söötis kogu ettenähtud jõusööda mullikatele ja ei sokutanud "vasakule", mistõttu olid mullikad heas toitumuses.

Mihkel - 02.03.2008

Mõned pildid Lillist

2008-02-26T12:16:00.000-08:00

Panen siia ühe pildirea Lillist. Lilli oli Helene õde. Elas ta 90 aastaseks (1885-1975). Abikaasa August Kirss (1880-1924) oli ehitusmees. Lapsed olid Eduard ja Sonny.
Uurisin Lemitu käest miskit, mida siia kirja panna. Ainuke lugu mis meelde tuli oli see, et Lilli oli salaviinamüüja :-). Alkoholi monopolil olid ranged reeglid, mis kellani poes viina müüa tohtis. Eks siis Lilli varus päeval poest ja õhtul-öösel müüs vaheltkasuga edasi. Kord 1940-dal oli ta haledalt võimudele vahele jäänud ja vangimaja juba ähvardas, kuid riigipöördega saabunud segadus päästis. Hiljem oli ta Rakvere turul müüja ja müüs "põllumajandussaaduste ülejääke".
Edasi las räägivad pildid...

Lilli ja August puhkavad Rakvere Tõrma kalmistul.

Mihkel - 26.02.2008

Eeriku märgid

2008-02-25T07:54:00.000-08:00

Aspirantide Kursuse lõpumärk

Laskurliidu meister

Juhuslikult leitud sugupuu

2008-02-24T06:47:00.000-08:00

Panen siia viida ühele sugupuule: http://www.avatar.ee/sugupuu/retsold/index.php
Seal puus figureeriv Meeta Turban oli meie Helene õde.
Head avastamist :-)

Mihkel - 24.02.2008

Noor Eerik

2008-02-23T13:35:00.001-08:00

Eerik sündis 28. juunil 1917. aastal Ahila külas Virumaal, seega on ta Eesti Vabariigist veidi vanem. Ta oli 7. ja ühtlasi kõige noorem laps peres.

Eerik lõpetas Rakvere Ühisgümnaasiumi 1937. aastal. Pärast seda astus ta Tartu Ülikooli. Õppis eesti filoloogiat ja filosoofiat.

Õpingud katkesid, järgnes kaks aastat sõjaväge.
Esialgu oli kahekuune noortekursus Tondi sõjakoolis, seejärel teenis Eerik Pärnus 9. jalaväepataljonis.
1940. aasta juunis tuli vabastuskäskkiri.

Sügisel jätkusid ülikooliõpingud, nüüd juba teistsuguses ülikoolis.
Paar päeva enne, kui Saksamaa kuulutas Venemaale sõja, sõitis Eerik koju - Ahilale oma vanemate tallu. Jutud peat-selt puhkevast sõjast olid kulutulena levinud. Esimene suurküüditamine oli toimunud.

Eerik hoidis mobilisatsioonist kõrvale ja varjas end rukkis, hiljem metsas ja kodus. Ta kasvatas endale habeme nagu isal. Kui ta võõrast nägi, tõmbas end pisut küüru ja eemalt ei suudetud vahet teha isa ja poja vahel.

Sakslaste tulles värvati mehed Omakaitsesse, ka Eerik.
Kord ühel haarangul oli Eerik valves tee ääres, kust venelased üle jooksid. Eerik nende pihta ei tulistanud. (Lembitu mälestused)

Mainimist väärib ka fakt, et Eerik lõpetas Tartu Ülikooli kaks korda. Esimest korda Saksa ajal 1943. aastal. Hiljem tunnistati see diplom kehtetuks ja pärast "punaste ainete" juurdeõppimist sai ta õige (!) diplomi. Mingi segadus on siin veel.
Dokumentide põhjal lõpetas Eerik TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna 1946. aastal eesti keele ja kirjanduse ning etnograafia erialal. 1. juulist 1948. aastal on talle omistatud filoloogikvalifikatsioon. Miks kaks aastat hiljem, ei saa aru.

Kui mina ükskord Tartu ülikooli jõudsin, oli Eeriku õppejõududest Paul Ariste veel täitsa tegija mees. Ta mäletas isa ja mainis seda mulle esimestel loengutel. Ma siis ei teadnud sellest midagi , et isa oli lõpetanud ülikooli ametlikult 2 x. Kui vähe meile ikka usaldati oma elu seiku!

Episoodi Omakaitsesse kuulumisest Eerik varjas. Aeg - Nõukogude okupatsioon - oli õpetanud suud pidama, kui tahtsid ellu jääda. Mitte ainult ellu jääda, vaid ka elada ja töötada, oma peret kasvatada, elust rõõmu tunda. Ei olnud meie isa mingi dissident, aga eesti mees oli küll. Väga aus ja õige eesti mees.
Oma ema-isa, õed-vennad on ta pannud ka laulusalmi sisse.
Eerikust on teisigi sissekandeid, mis avanevad, kui valida silt Eerik.

Eerik suri 3. juulil 1997. aastal, mõned päevad pärast oma 80. sünnipäeva.

Kirjutas helle - 24. veebruaril 2008. a

Eduard Kirss

2008-02-23T11:33:00.000-08:00

Eedja, nagu teda hüüti, oli Helene õe Lilli poeg. Elas Rakveres ja pidas tisleriametit.
Lembit mäletab…
Rakveres oli olnud mingi lööming või kaklus, kus oli osalenud ka (purjus) Eedja. Prefekt oli talle määranud 2 või 3 kuud vanglat. Seadused olid aga nii, et kui mingi aeg ei suudetud pokri pista, siis karistus aegus. Edja „põgenes“ Ahilale ja kuna seal oli just Tõnuhansu ja Ülejõe majade ehitamine (1934), siis lisaks redutamisele tegi ka majadele aknad-uksed ja mööblitki.
Kord Saksa ajal Rakveres hüüdis ta mööduvale tuttavale pilkamisi „elagu Stalin“ (ikka jälle joogise peaga). Selle peale nabiti ta kinni ja saadeti paariks nädalaks varemeid koristama.
Läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke ja oli tõenäoliselt Rebase pataljonis. Kui pataljon toodi Narva alla siis sai Eedja lähedal lõhkenud mürsu tagajärjel raskelt haavata. Ambuteeriti parem käsi ja vasak jalg. Õde Sonny käis teda Tartu haiglas vaatamas ja siis oli juttu, et viiakse Saksamaale.
Edasised andmed puuduvad.
Eedjale oli annetatud Raudrist ja Idamedal (Lembit on neid näinud).

Lilli, Eduard ja Meeta

Eduard, Sonny ja Lilli

Eduard vasakul.
Eduard istub vasakul.

Mihkel - 23.02.2008

Üks tunnistus

2008-02-23T10:19:00.000-08:00

Käimasolevate pidustuste taustal tahtsin ülesse riputada midagi temaatilist.
Mitte päris täppi, aga ehk kõlbab. Pildil paremal siis Ülejõe Sass Irboskas.
Tunnistuses viidatud märk ei ole kahjuks säilinud.

Mihkel - 23.02.2008

Kaarel

2008-02-23T08:35:00.000-08:00

Küsisin Lembitu käest Kaarli kohta…

Kuna Kaarli elulugu ei ole eriline edulugu, siis väga palju kirja panna polegi. Lembit küll ütles, et rääkida võiks ju palju, aga see ei kõlba ju kirja panna. Eks enamik Kaarli lugudest, nagu kogu ta elulugugi, lõppeb viinaga.

Niisiis koolitee algas Ojaveskil ja Kadrinas. Edasi lõpetas ta Jäneda Põllutöö Keskkooli. Abiellus naabritüdruk Therese Kreegiga.
Mingil ajal said Therese kaudu päranduse ja asutasid Tallinnasse toiduainete poe. Paraku lõpetas see ettevõte pankrotiga. Hiljem töötas Arsenali tehases luksepana.
Sõja ajal mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Kui rinne 1944 taandus, siis tuli Kaarel Läti piiri äärest mööda metsi koju Ahilale.
Oli peale sõda Arkna Põllutöökoolis õpetaja ja lühikest aega (1947) Vihula MTJ-i peaagronoom. Edasi töötas Tallinnas luksepana Harju Segatööstuskombinaadis, Terases ja mujal.
Suri 1958. a. kevadel (kainestusmajas)

Kaarel (väidetavalt) Jaan Paku kingitud viiuliga.

Kaarel (karvakraega) koolipoisina Jänedal.

Johannes, Kaarel, Helene ja Theresa.

Therese koos õe Emiliaga Kaarli haual Tallinna Metsakalmistul.

Mihkel - 23.02.2008

Kuhu kaovad käsikirjad? ... ja üks mälestus lähiminevikust

2008-02-20T22:17:00.000-08:00

Eesti Vabariigi tähtsa sünnipäeva eel on võib-olla õige aeg meenutada lähiminevikku ehk siis elu Eesti NSV-s. Kogu elu ei jõua ära jutustada, aga üks ere mälestus on mul just olemas.
-----------------------------
Meie isa Eerik oli ka kirjutamisefriik (tänapäeval oleks ta kindlapeale bloginud!! ) - ta oli pidanud päevikut noorukina, kirjutas mälestusi vanast peast, pidas perekonnakroonikat kuni haigestumiseni. Need kõik on alles ja ootavad avastamist.

Kui isa jäi pensionile 1987, siis võttis ta enda peale vabatahtlikult ülesande uurida ja kirjutada meie kooli ajalugu keskkooli loomise ajast kuni kaasaajani välja. Niisiis 1940ndatest kuni 80ndateni. Terve aasta tuulas ta arhiivides, luges vanu protokolliraamatuid ja käskkirju. Teda huvitas selline asi!! Valmis kroonika (NB! KÄSITSI KIRJUTATUD!!) andis ta pidulikult üle 1988. aastal meie kooli hariduselu 300. aastapäeval.
Praegu on aga selle vanem osa kadunud! Millal kadus, ei teagi täpselt. Kui meie koolis hakati tegema uurimistöid, siis üks suund oli kooli ajalugu. Vat siis selguski, et kroonika kadunud!! Õnneks isa seda teada ei saanud, ta oli siis juba haige- ma ei hakanud teda ärritama.
Aga kahju on küll! Mul on oma teooria - et see lihtsalt kõrvaldati, hävitati (?!), ja arvan ka teadvat, kes seda tegi ja miks tegi, aga tõestada ei saa. On, nagu on.

Nõukogude ajal juhtus ikka, et kedagi või midagi lihtsalt kõrvaldati, ja probleemi polnudki enam.
---------------

Nüüd siis mälestus, mille ma olen kunagi kirja pannud kellegi palvel. Praegu ma seda sündmust enam nii eredalt ei mäletaks. Inimesel on võime halba unustada!!

Minu kokkupuuted KGB-ga

1985. aasta 24. veebruaril olid mingid valimised. (Ütlen sellepärast”mingid”, et seda küll ei mäleta, keda või mida valisime). Igaüks, kes Vene ajal elanud, teab, et suuremat farssi polnud kui nn valimised.

Olin sel ajal abituuriumi klassijuhataja. Reedel enne valimisi koolis tunde ei olnud, selle asemel tehti tsiviilkaitsepäev. Hommikust saati olid igasugused võistlused, näiteks kalašnikovi kokku- ja lahtimonteerimine aja peale, siis veel mingid militaarsed mängud, kus tõelise püssi asemel kasutati puust püsse. Tüdrukud võistlesid esmaabi andmises. Üks seltskond pidi klassis tegema temaatilist seinalehte. Juhendasin neid seal.

Oli selline mänguline õhkkond. Kõik rõõmustasid, et tunnid ära jäid. Klassi tulid Andres ja Andrus, puust püssid kaelas. Istusid veidi seal ja nõkerdasid “oma “ seinalehe kallal. See tehti rebimistehnikas. Mäletan, et oli sinine meri, lainetel piraadilaev lipukesega ja võib-olla mõni detail veel. Ei mäleta täpsemalt. Siis käisid nad sellega kusagil kooli peal eputamas. Võtsin hiljem “seinalehe” oma kätte ja kodus viskasin pliidi alla. ( Hiljem mõtlesin, kas mul oli mingi eelaimdus, et ma selle hävitasin!?)

Järgmisel esmaspäeval olid koolis võõrad, hiljem selgus, et KGBst. Meile, õpetajatele, midagi ei selgitatud. Hakkasid toimuma imelikud asjad. Kõigepealt korjati minu klassist pakk vihikuid kokku...käekirjade tuvastamiseks ilmselt. (Etteruttavalt võin õelda, et neid me ei näinud enam kunagi). Seejärel kutsuti õpilasi “vestlusele”, kust tüdrukud tulid tagasi nutetud silmadega. Mõni päev hiljem selgus, et nädalavahetusel oli meie lähedal üht valimisjaoskonda “rüüstatud” ja seinale oli riputatud käsitsi tehtud plakat Juhan Liivi luuletusega “Ma lillesideme võtaks”.

Edasi järgnes mõnda aega vaikus ja koos sellega teadmatus, kuni tuli 12. märts (mäletan seda päeva, sest mul on sel päeval sünnipäev). Tööpäev oli juba läbi, kui mulle helistati, et vaja kohe kooli tagasi tulla. Edasine on detailideni meeles. Mind kutsuti ühte klassiruumi, kus oli kaks mulle võõrast meest koos meie kooli direktoriga. Süda ei aimanud esialgu midagi halba.

Siis sattusin küsimuste risttule alla. Mulle näidati fotot, kus olid peal kaks eelpool mainitud minu klassi poissi, puupüssid kaelas ja omatehtud plakat kahe vahel. Mulle tehti väga räiges vormis selgeks, et olen poliitiliselt kõlbmatu koolis töötama. Lühikeste minutite jooksul käis peast läbi mõte, mis minust nüüd saab, kuhu ma tööle lähen, laps veel koolitamata. Ma ei saa mainimata jätta, et kooli direktor oli jutuajamise juures ja ei öelnud ühtegi sõna minu kaitseks.

Ülekuulamise üksikasju ei hakka meenutama. Lõpuks sunniti mind kirjutama seletuskiri juhtunu kohta ja kahetsema (!?) oma tegu. Ma küsisin, mida ma pean kirjutama, siis mõnitati, kas õpetaja ei oskagi seletuskirja kirjutada. Üht asja ma ei kinnitanud - nimelt väitsid organid, et lipp laevukesel oli sinimustvalge- see ei olnud tõsi!

Ma olin vapustatud, et KEEGI oli saatnud foto KGBsse ja fabritseerinud süüasja, et “organite” kõnepruuk oli selline, nagu ma olin näinud filmides, kus kuulatakse üle kurjategijaid või riigireetureid. Ainult käsi ei väänatud ja näppe sahtli vahele ka ei löödud.

Mind ei vallandatud, asi sumbus vaikselt, ehkki koolis käidi veel ka teiste klasside õpilasi üle kuulamas. Õpetajatele ei räägitud mitte midagi. Võis olla nii ja teisiti. Võib-olla ei suudetud “süüdlasi” avastada. Poiste saatust see tõik siiski mõjutas. Üks neist heideti koolist välja vahetult enne lõpueksameid põhjuseta puudumiste pärast ja teine saadeti pärast kooli lõpetamist sõjaväkke kaugele põhja tööroodu kolmeks aastaks. Kümme aastat hiljem suri ta multipleksi.

See kõik toimus Eestis mõni kuu enne seda, kui Nõukogude Liidus tuli võimule Mihhail Gorbatšov ja kogu maa jõudis glasnosti laineile.

Laulva revolutsioonini oli jäänud 3 aastat ja Eesti riigi taastamiseni 6 aastat.

(Kirjutatud üles 1995. aastal ühe kroonikakirjutaja palvel)

------
Praegu ma mõtlen, et mis siis, kui olekski selle poiste plakati peal olnud sinimustvalge. Kas meid oleks kohe vangi pandud?

Ma olin ju sel ajal noor naine, need mehed ei pidanud vajalikuks isegi elementaarset viisakust üles näidata. Või sellises kohas on igasugune inimlik suhtumine välistatud? Mõlemad mehed olid nässakad, koledad. Vihaga mõtlen: paras neile, siiamaani vihkan!

Veel on asi, mis mind jääbki piinama: kes oli koputaja? miks ta seda tegi?
"Süüdistuse" aluseks oli ju ainult sel päeval tehtud foto!
Võib-olla oligi nii, nagu räägiti, et igas kollektiivis olid omad nuhid sees.
Kokkutulekutel (see on üks mu lähedasemaid lende ) olen mitu korda küsinud, kas keegi teab sest asjast midagi rohkem, aga keegi ei tea või ei taha meenutada.
Liiati on need kaks poissi saanud "oma" kätte kuhjaga - üht pole juba üle 10 aasta. Saatuse tahtel õpetan ma tema poega, kes mulle paljuski meenutab oma isa.
Teine poiss ei käi kokkutulekutel - ta ei saanud kooli lõpetada.

Kirjutas helle - 21. veebruaril 2008. aastal

Mälestusi pioneerilaagrist

2008-02-07T04:21:00.000-08:00

Kukupai kirjutas toredasti pioneerilaagritest. Mul on ka nendega seoses kohe mitu mälestust. Meidki saadeti lapsena sinna puhkama ja arenema. Hiljem töötasin ise kahel korral pi-laagris kasvatajana ja isegi minu laps jõudis veel pioneeriajastu lõpus seal ära käia.
Pi-laagrid tegutsesid kuidagi ametiühingute põhimõttel - igal oli oma laager. Meie käisime haridustöötajate järgi Karepal.
Karepa laager oli mere ääres, lähedale jäi Toolse ja Kunda. Üks vahetus kestis kuu aega. Oli neid, kes olid kohal kõik kolm vahetust, seega vanad kalad.

Pioneerilaagrid olid statsionaarsed ehitised, tihti töötasid nad mõisates, igal juhul olid need looduse poolest kaunites kohtades ja mere/ järve/ jõe läheduses. Miks saadeti näiteks maalapsi laagrisse? (linnalastest ma saan aru - suveks loodusesse, värke õhu kätte!) Võib-olla me ise tahtsime minna või pakuti tuusikuid väga soodsalt?
Mina käisin kaks korda. Rühmad komplekteeriti vanuse järgi ja iga rühm oli omaette majas. Nii ma mäletan. Tegevust oli palju, ringid ja võistlused, aga midagi eriti helget ei meenu. Kuu aega oli ilmselt liiga pikk aeg kodust ära olla. Külastamispäeval mind vaatama ei tuldud (teadsin seda ette, kodu oli kaugel ja autosid polnud olemaski), olin väga kurb ja nutsin salaja.
Järgmisel aaastal läksin uuesti, seekord koos Tiiduga. Pärast käisid veel Tiit ja Toomas koos, vist Andres ka. Ei määleta.
Laagrist paremini mäletan aga seda, kuidas mina pidin poisid Tallinnasse kogunemiskohta viima ja pärast neile järele minema. Vanem õde ikkagi.

... seekord olid Tiit ja Andres seal Karepal. Bussid lastega pidid Tallinnasse jõudma näiteks kell 12 päeval, aga jõudsid pool tundi varem. Meie Reinuga läksime väga täpselt. Seal aga polnud enam kedagi üles korjata. Mida ma nüüd kodus ütlen? Et vennad on kadunud?
Aga nemad, minu vennad, vaatasid, et kedagi vastas pole, ja läksid omal käel sugulasi otsima. See seiklus lõppes õnnelikult, ees oli aga veel kojusõit rongiga.
Türil oli veidi pikem peatus, võib-olla 3-5 minutit, inimesed läksid välja perroonile selga sirutama. Minu vennad tahtsid aga jaamahoonest saia ja limonaadi osta. Seal pikk saba. Pole aega oodata! No ei kuulanud vanema õe sõna. Siis ma pöördusin ühe võõra onu poole.
"Marss rongi peale tagasi!" kamandas see.

Küsisin Andrese käest järele selle mälestuse kohta (täna, 18. veebruaril on Andrese sünnipäev). Tema teadis, et ta oli alles 2. klassi lõpetanud siis, kõige nooremas rühmas. Tiit pidi järelikult olema 5. klassi lõpetanud, mina 8. klassi.

... Ise olen kasvatajana töötanud Vääna-Jõesuu ja Klooga pioneerilaagrites. Esimeses pidin tegema suvist praktikat ja teise saadeti töökohalt. Oli selline sundus koolidel peal, et pidid kaadrit andma.
Mõlemad olid venekeelsed laagrid. Sel ajal ma vene keelt eriti vabalt ei rääkinud, hädapärast sain hakkama. Vene lapsed on (olid?) aga teatavasti temperamentsemad kui Eesti omad. Missugune sõda seal käis! Iga päev oli mõni ära põgenenud linna, sest ei meeldinud kord ja toit. Üks paks poiss kadus ära. Käisime metsa ja merd läbi kammimas, õnneks leidsime üles. Oli elus.

...Kui Triin Karepal käis, oli ta alles 10aastane. Miks ma ta sinna saatsin? Ise nutsin kodus. Suvi oli harukordselt vihmane ja jahe, lapsed ei saanud kordagi merre, sääsed sõid silmad peast. Läksime teda sinna vaatama - laps nii õnnetu, kõhnemaks jäänud, juuksed mitu päeva kammimata. Tõime ta koju.

Aga laste suvelaager pole ju iseenesest halb. See karastab vaimu, õpetab enda eest seisma ja tulema toime väljaspool kodu. Vähemasti pioneerilaagrid täitsid küll neid eesmärke, pioneerivärki oli seal vähe - kaelarätte vist rivistustel pidi kandma, muidu oli vaba aja rõivastus (dressid?).

Kirjutas helle - 7. veebruaril 2008

Reinu mälestades, kirjad sõjaväest 2

2008-02-02T03:41:00.000-08:00

Leidsin ühel päeval Postimehest surmakuulutuse, mis omal moel ehmatas. Rein Radamus on surnud. Täna on matused. Kuigi kaugelt sugulased, pole me enam aastakümneid suhelnud ja tema elust midagi kuulnud. Tiit vist on ikka vahel trehvanud?
Sugulane aga on nii, et on minu vanaema Ksenia vennapoeg ehk siis emale onupoeg ehk siis minule vanaonupoeg. Vanuse poolest kuulus rohkem meie põlvkonda. Tema isa, vanaema vend, oli oma pere maha jätnud ja Ameerikasse pagenud ( Rein oli siis veel sündimata?). Seepärast võtsid sugulased ta oma hoole alla. Vanem õde oli viiulikunstnik, lahkus oma elust vabatahtlikult. Noorem õde Reet õppis arstiks, temaga suhtlesime veel hiljemgi.

Kui me kõik palju-palju nooremad olime, käisime läbi. Rohkemgi veel. Nad elasid Tallinna vanalinnas Säde tänavas ja lapsena olin ma tihti seal külas. Rein vedas mind igale poole kaasa - kinno, staadionile võistlusi vaatama ja linna peale kolama. Kord, kui käisime kooli tantsurühmaga laulupeol, võttis ta mind oma vastutusel välja. Läksime kinno, film aga osutus arvatust pikemaks. Närveerisin hirmsasti, et ei saa enam koolimajja sisse. Tema naeris ja lubas mind akna kaudu ubida. Ta oli lõbus, jutukas ja vahva sell. Viitsis minusuguse maaplikaga jahmerdada.
Minu jaoks oli ta väga huvitav - tegi sporti ( mängis vist tennist, käis üleliidulistel võistlustel), oli musikaalne, mängis klaverit(?), mingid vanaprouad (kuidagi Joel Sangaga seotud?) andsid talle keeletunde, vist oli saksa või inglise keel, mida ta õppis nende juures.
Mul ei ole kõik enam täpselt meeles. Eks Reet, Reinu õde, oskaks täpsustada!?

Kui ta Vene sõjaväkke võeti, siis kirjutas ta mulle ilmatu pikki kirju, millest üks kimp on tänini alles. Olid need alles kirjad! Pikemad umbes 20-leheküljelised. Mina koolitüdrukuna kirjutasin vastu ja ema-vanaema saatsid pühadeks pakke.
Ta teenis Leedus, mis oli üleüldist konteksti arvestades vist vedamine.
Löön siia tema mälestuseks ühest kirjast mõned lõigud.
-----------

Hallo, labdien- Helle!!

Olin parajasti roodus korrapidaja, kui Sinu kirja sain. Nüüd olen enam-vähem välja puhanud ja kirjutan Sulle vastuse.
Jube tormamine oli see ööpäevane toimkond. Olid ju pühad ja kogu aeg sõelusid meie kõrged ülemused sisse ja välja. Tuli, lapp käes, ringi joosta ja tolmu "otsida". (---)
Öösel käis hirmus trepi pesemine, nimelt meil on ka lõpuks talv tulnud. Lund sadas pidevalt kaks päeva ja trepp oli vett täis. (---)
Mulle meeldib talv küll väga, aga siin on see nuhtluseks. Kogu aeg tuleb lund rookida, nii et maa mustab ja rividrill ei tule sugugi nii välja, kui peab. Vahepeal on pooled pikali või jalg on vale, aga katsu libedaga siis mitte libiseda! Täna oli laskmise peatreening. Püss käes, võltskuulid ka, ja viskusime lumehange, sealt siis läks sihtimiseks, kuulid tuli ära lasta ja püsti!
Pärast vannet pidi elu "huvitavamaks" minema. (---)
Vahepeal tegin veel ühe kavala liigutuse - ostsin ohvitseride nööbid omale ette, neid pole vaja kogu aeg nühkida (üldse mitte) ja 25 kop eest jälle üks töö vähem. Võib natuke raadiot kuulata - magan enamuses lätlastega ühel pool ja neil on raadiod. Ühel pagana kihvt "Philips" - Ameerika toodang. Õhtul on päris hea muusikat kuulata ja oma mõtteid mõelda.
Vahepeal olin nädal aega "haiguslehel" ja isolaatoris oli ka muusika kõrval. Siin tuleb muusikat kogu aeg - Euroopa ikka lähemal!
Ajalehti olen siiani vähe lugeda saanud. Nüüd ema lubab saata. Kodus oli mul esimene asi hommikul leht läbi lugeda (esmases järjekorras sport), nüüd on meil päeva naelaks kirjad. Iga päev peale lõunat on igavene marul selle pisikese vene nässaka postimehe ümber. (---)

Ühel päeval oli poliittunnis ühiskondlik arutelu- kommunismiehitaja moraalikoodeks! Läks lahti nö musta pesu pesemiseks, mida oli selle 1,5 kuu jooksul koguda jõudnud. Venelased tulid välja, et ikka kõik on meie rühmas nagu hundid - rahvused omaette jne. Mitu tundi õiendasid, mina sain rahulikult pealt kuulata seni, kuni jefreitor hakkas seletama, et pakid tuleb koos ära süüa, mitte nagu lätlased, et omaette ( omad poisid koos).(---)
Minu pea küll ei võta, kuidas saab 32kesi seda väikest pakki, mis kodunt tuleb, koos ära süüa?
(---)
Ühel päeval käisime arsti juures, kaaluti ja mõõdeti. Selgus uskumatu - olin võtnud siin 5 kg juurde (76 - 81 kg). Fantastiline! Sellise toidu juures - puder, puder, supitaoline vedelik, heeringas, puder, mingi kala (mitte just väga meeldiva maitsega), jälle puder, tee-leib jne (---)

Õpin läti keelt! Kümmekond sõna on juba selged! Eesti keelega võrrelda ei saa! Koledam!
(---)
Pean lõpetama. Olen isegi nii palju venitanud. Aga ega Sinu vastu ei saa - Sul on nii huvitavad kirjad! Saab ikka lugeda. Ja see ongi siin kõige toredam hetk. Mul jääbki nüüd see mõnusam pool ja ära lase siis kaua oodata.
Mõtlen teatri peale. "Aida" tuli vist alles lavale. Mina üritasin enne ikka veel "Carmeni" ära vaadata- kuulata, aga jäi ära. "Aidat" olen näinud kinos, ei kujuta ette, mis ta laval võib olla. Samal ajal meie seisame lipu all ja anname vannet. Niisugune on see elu!

Sveiki, Helle!

Nägemiseni!
Palju tervisi ja kõiki muid soove kõigile!
Tervitades Rein
Jään siis ootama!!
---------
See kiri oli üks lühemaid, kõigest(!) 6 A4. Trükkisin ära ainult väikese osa.
Reinu õe Reedaga oleme ikka jõulukaarte vahelduva eduga vahetanud. Viimati saime temaga (Reedaga) kokku siis, kui meie ema vend Valdi käis Eestis külas (1995). Rein siis kohtumisele ei tulnud. Tean veel, et tal on tütar, Helen nimeks, ja et ta elas samas, nüüd Pühavaimu tänavas.

Puhka rahus, Rein!

Edit. Umbes sellel ajal, kui ma kirjutasin Reinust mälestusi, leidis Reinu tütar Helen oma isa sugulasi guugeldades selle blogi, võttis kontakti ja me vahetasime mitu e-kirja. Vat selline imeasi on Internet. Ja selline jõud on mõttel. Ma paneks siia üles tema kirjad mulle, aga vist pole sobilik. Liiga isiklik.
Toredad kirjad. Võib-olla saame suvel kokku !? Mul oleks talle üle anda Reinu kirjad.

Kirjutas helle - 2. veebruaril 2008, lisatud 23. veebruaril 08

B nagu banaan

2008-01-15T22:52:00.000-08:00

Laoks jälle mälestuste tähestikku. A oli nagu Abja, B-ga tuleb muidugi kohe meelde banaan.
Banaan!
Polnud vist nõukogude ajal teist sellist toitu, millel selline legend ümber olnuks. Näinud me seda polnud, ainult pildi järgi kujutasime ette. Milline küll võiks maitseda banaan? Teisi lõunamaiseid ikka vahel sai, poes müüdi vahel mandariine ja apelsine (aga nendegi saamiseks tuli järjekorras seista ja head õnne omama, et peale juhtuda). Kui ema Krimmis puhkamas käis, siis tõi koju suure kaanega korvi täis virsikuid. Arbuusegi oli vahel suve lõpus võimalik Viljandi turult osta.
Aga banaan!
Esimene kokkupuutumine selle erilise viljaga oli mul kord, kui käisime emaga Tallinnas. Ma pidin igal aastal korra end tähtsale kopsuarstile näitama, sest mul oli lapsena astma. Ja ööbisime siis (minu onu ja onunaise) Tiidu ja Reeli juures.
Mäletan, kuidas kohe nende suurde tuppa sisse minnes märkasin: oo, banaanid! Need lebasid uhkelt akna juures kausis.
Mina neid suurlinna kombeid ei teadnud, maatüdruk, nagu ma olin. Lootsin mõnda aega, et varsti pakutakse ka meile banaane. Aga ei pakutud. Tiit ja Reeli käitusid, nagu see oleks täiesti igapäevane asi, et neil kodus banaanid on.
Varsti läksime magama, aga mul ei tulnud und, vähkresin võõraste linade vahel ja lõpuks andsin alla. Hiilisin suures toas akna alla ja Lasnamäe tulede saatel vaatasin neid banaane. Otsustasin ühe lahti võtta ja otsast maitsta.
Võtsingi kätte. Ma vist ei teadnudki täpselt, kuidas banaane süüakse, sest olin neid lihsalt pildi peal varem näinud. Üritasin vist koort kakkuda, siis lõin hambad sisse.
See banaan oli plastmassist! Samamoodi nagu apelsinid, mis seal kausis olid. Sellised moodsad kodukaunistuselemendid siis Tallinnas... Ma ei rääkinud kellelegi, et öösel salaja sinna sisse hambad sisse olin löönud.
---
Nii elasin paar aastat ära ilma banaanideta, aga kord teatas Lengi Helina, et neil on kodus KAST PÄRIS BANAANE! Et Peeter (Helina onu, meile siis vanaonu poeg) oli kusagilt tuttavate kaudu saanud. Või töötas Peeter ise sel ajal kaugsõidu auto juhina?
Läksime siis Helinale külla ja ta tõigi meile banaani näha. Mul ei ole meeles, et oleksin tervet kasti oma silmada näinud näinud... Selle ühe banaani koorisime lahti ja maitsesime.
Tohutu pettumus. Mingi mõttetult magus, jahune ollus. Ootasin midagi hoopis teistsugust.
Tegelikult ei ole banaan mulle siiani iseäranis maitsema hakanud. Aga välismaa sümboliks jäi see vili sel ajal ikkagi, kuigi oli selline kehva maitsega... Kui meie koolist rühm noori mõne aja pärast Rootsis käisid, siis pajatasid nad tagasi tulles muuhulgas: "Ja banaanid on seal vaeste inimeste toit!"
Banaanid ja vaeste inimeste toit? See tundus absurdikas.
Nüüd tundub see nii loogiline. Ma ise ka olen oma rännakute ajal siin või seal riigis rahahädas ostnud kobara banaane ja ära söönud, tõepoolest on see üks odavamaid ja kõhtu täitvamaid kiirtoite, tervislik ka pealekauba.

Uustalu Tõnu

2008-01-13T08:29:00.001-08:00

Need leheküljed on 1795. a. hingerevisjonist. Esimene näitab Elja Jüri talu 26. Tema poeg Tönno elas eelmise revisjoni ajal siin ja oli 24. Nüüd ta enam siin ei ole. "Tönno ist Wirth im Gesinde No 15" : Tönno on talu 15 peremees. Ann on ka seal ja väikene tütar May. Teised lapsed on ikka veel Elja Jüri talus.

See on talu 15. "Rumma Hans ist schon in dem Gesinde No 3 als Wirth angeschrieben" : Rumma Hans on juba kirjas nagu talu 3 peremees. Nii et Hans koos perega on siit läinud.
"Ustallo Tönno, der jetzige Wirth, war bey der vorigen Revision bey seinem Vater, Elja Jürry": Ustallo Tönno, praegune peremees, elas eelmise revisjoni ajal oma isa Elja Jürry juures.

Bibi - meie koer

2008-01-12T11:54:00.000-08:00

Mõtlesin, et elustan meie suguvõsa blogi mälestustega koerast, mis vähemalt Epule-Elole peaks üht-teist meelde tooma.

(Kõrval oleval pildil ema vend Valdi koos oma naise Maiga Eestis külas.)

Ühel tuttaval perel Viljandis oli üks pikakarvaline, masajalgne ja täiesti tõuvaba krants, Tuks nimeks. Kui Tuks sai pojad, siis hakati üht neist meile pakkuma. Pärast mõningast kaalumist olime nõus. Noh et lapsel (Triinul) oleks elus asi, kellega võiks mängida. Valisin kolmest ühe, kes oli erinevalt teistest siledakarvaline (et vähem karvu toodaks!). Tõime ta oma koju jõuluks. Nimeks panime Bibi.

Meie lapsepõlves oli küll alati kass olnud, aga koera mitte. Kui ükskord poisid tõidki koju ühe volaski, siis ema-isa käskisid tagasi viia, et meil endalgi ruumi vähe (see oli tõsi!).

Esimesed päevad koos Bibiga olid tõelised õudukad. Selgus, et kutsikaga on rohkem muret kui beebiga. Ta ei olnud nõus minutitki üksi olema. Juba esimesel ööl tegime selle vea, et võtsime ta oma kaissu. Nii väike ja nunnu ju. Siis ma veel ei teadnud, et kui oled kord koera voodisse lasknud, siis enam seda tagasi võtta ei saa. Magaski ta kõik oma elupäevad (neid oli 18 aasta jagu) voodis.

Bibi osutus väga temperamentseks ja kangekaelseks peniks. Sõna ta ei hakanudki kuulama, sest me ei osanud teda õigel ajal kasvatada. Mehi ta üldjuhul ei sallinud. Naisi sellevõrra väga, pidi need kohe üle limpsima.
Eks ta üks tüütus oli. Jooksuajal (aga isastel on see vist pidevalt) põgenes ta minema ja otsi siis teda mööda ilma taga. Algul lasime Bibit niisama ka õue, aga siis karmistati seadusi hulkuvate koerte osas ja me hakkasime teda rihma otsas jalutama. Ega ta soliidselt kõndida osanud, ikka vedis rihma ja sai selle eest pidevalt sakkida. Kui mõni suurem koer vastu tuli, pidi Bibi sülle krabama, sest ürgisase instinkti järgi hakkas ta meid hirmsasti kaitsma, ajades karvad seljas turri ja paljastades oma väikesed tigedad hambad.

Ükskord tuli ta kooli ka. Mismoodi see täpselt oli, kes enam mäletab, aga kolmandalt korruselt ma ta leidsin. Võtsin siis Triinu tunnist välja ja saatsin koera koju viima. Teistel nalja kui palju.

Vähemalt kolme inimest hammustas ta "eluohtlikult".
Üks oli naabermaja tüdruk, kes oli meie Bibi järele lausa hull. Tahtis teda aina musitada ja kallistada. Eks siis koer ampsas. Pidin pärast käima vabandamas ja valuraha pakkumas.
Teine oli Elo, kes sai selle eest, et võttis koerast tagajalgade poolt kinni. Elol on praegugi arm huule peal. On ju?
Kolmas juhtum oli eriti tragikoomiline. Mulle tulid kaks endist koolipoissi külla (olid äsja sõjaväest lahti saanud). Üks neist kartis hirmsasti koera ja hakkas vehklema. No tulemus oligi käes...

Triin ikka treenis ka koera väheke. Näiteks sai Bibiga täitsa edukalt peitust mängida. Leidis alati üles, nii inimese kui toidupalakese.
Oma inimesi armastas ta hullupööra. Tooma auto tundis alati häälest ära ja läks pöördesse.

Vahel kadus ta ära.
Ühte korda mäletan varasemast ajast. Oli külm talv, Bibi kadunud. Käisime teda igalt poolt otsimas. Lõpuks otsisime juba maanteekraavist. Siis ta tuli, haugatas ukse taga - järgmise päeva õhtuks. Oli vist kusagil kinni olnud, sest haises kopituse järele.
Teine kord kadus ära vanurina. Ta oli siis juba poolpime ja seniilsevõitu. Ma ei lootnudki teda enam elusana näha. Järgmisel päeval tuldi mulle koolis ütlema, et Bibi on leitud - vallamajast, kuhu ta oli oma segaduses jõudnud.
Pärast seda mõtlesime tõsiselt, et tema elu on nüüd otsas. Aga ta kosus imekombel ja elas meil veel paar aastat.

Otsus Bibi magama panna tuli raskelt. Tal oli nii suur elutahe, et ka kottpimedana ja kurdina ei andnud alla. Lõpuks muutus olukord võimatuks, sest ta pissis igale poole ja eksis ära ka toas. Kaevasime Triinuga talle haua kadaka juurde aiamaale ja matsime maha teki sees, mille peal ta magas.
Siis otsustasin, et koera ma rohkem endale ei võta. Olgu ta inimese parim sõber - seda raskem on, kui pead temast loobuma.

-------

Mingi teooria järgi võrdub 1 koera eluaasta 7 inimese eluaastaga. Seega oli meie Bibi 18 x 7 = 126 aastat vana. No ütleme - vähemalt 100aastane. Kõik tema lähisugulased - ema, õed-vennad said otsa õnnetu juhuse läbi ehk jäid auto alla. Ta oleks võinud ka jääda 10 korda, aga vedas lihtsalt. Ainult korra sai mingi hoobi vastu tagajalgu, vedas neid veidi aega taga. Ta ei õppinudki ära, et autoga võidu joosta ei maksa.

Oli kaks asja, mis tema puhul võttis viimased närvid.
Bibi ei lasknud enda kallal ühtegi protseduuri toimetada. Näiteks marutaudi vastu süstimine oli täiesti võimatu. Samuti varbaküünte lõikamine. Lõpuks leidsin parima metoodika, mis töötas: istusin talle kaksiratsi selga ja hoidsin lõugu kinni. Sel moel said vajalikud asjad toimetatud.

Kui tahtsime vahel kodust mitmeks päevaks ära minna, siis võtsime Bibile koduhoidja, õigemini pissitaja ja jalutaja. Neid on siit küll ja küll läbi käinud. Ühe ööpäeva võis teda ikka üksi jätta ka. Lõpuks olid nad ju kassiga kahekesi ja magasid, seljad vastamisi, voodis.

Bibist võiks veel jutustada Triin, sest temale see koer sai ju võetud. Praegu on tal kantseldada saksa lambakoer Inka ( pildil ). Koer suure algustähega. Aga Bibi oli meie OMA koer. Veel praegugi kuulen ma vahel vaimusilmas teda küünte klõbinal mööda esikut jooksmas.
------
Bibist on meil pilte küll, aga olgu siin üks olemasolevatest.
Lisasin siia veel pilte, kus Bibi peal. Kommentaarides on juttu sellest, et Simona oli koerast vaimustuses. Elo saatis mõned pildid.

Kirjutas helle - 12. 01. 2008

Kui pandi perekonnanimed...

2008-01-12T10:53:00.000-08:00

Panen siia paar ürikulehte, mis pärit Saagast. Tegemist on perekonnanimede panemise raamatuga ja kuupäev on 30. aprill 1835. Talude numbrid on juba tuttavad 15 ja 21 ning mehed vasakul ja naised paremal. Pisut segadust tekitab asjaolu, et on 2 Uustalu Tiidrikut. Üks sai nimeks Lauton ja teine Schwarzberg. Järeldada oskan esialgu vaid seda, et Lautoni Tiidrik oli Mihkli õemees (Mai mees) ja teine Tiidrik oli Mihkli vend. (vt. ka artiklit Sugupuu)
Nimetatud Mihkel Schwarzberg oli Johannese vanaisa ja nimi Schwarzberg tähistas ühte suguvõsa pea 100 aastat.

Mihkel - 12.01.2008

Ohepalu

2008-01-05T02:42:00.001-08:00

Ohepalus oli kaks talu. Kolu mõisa hingeloendid 1794-5 ja 1811 näitavad, et1795.a. Jüri oli peremees Elja Jüri talus (varem Elja Juhani). Samal aastal oli Tõnu Uustalu 15 talus peremees.

Elias: 1795.a. Elja Jüri talus peremehe poeg ja 1811.a. peremees. Elias oli abielus ja tal oli lapsed.

Mihkel: 1795.a. Uustalu 15 talus peremehe poeg. 1811.a. peremees.

Tiidrik: 1795.a. peremehe poeg. 1834.a. peremees.

Mihkel, Johannese isa, elas 1858.a. Ohepalu küla talus nr 21 (varasema nr-ga 15) ja siis 1873.a. elas Kihlevere mõisas, saunik. Johannes sündis seal.

http://travelingluck.com/Europe/Estonia/Laane-Virumaa/-2624112_Ohepalu.html

Sugupuu teema jätkuks

2008-01-05T02:28:00.000-08:00

Kuna kommentaarium ei luba linke panna ja kuna Giustino küsis Ohepalu küla asukohta, siis tegin eraldi artikli.
Ohepalu küla asub siin.
Ahila küla (umbes Pällu maja asukoht) asub siin.

Mihkel - 5.01.2008

Sugupuu

2008-01-04T06:46:00.000-08:00

Tõnu oli Jüri poeg esimesest abielust ja 1788.a. elas ta Ohepalu külas, Kolu mõisapiirkonnas (Heinrichshoff) . Elas Elia talus, ja siin on hiljem kirjutatud Saksa Tiedriko. Pere on kirjas: 'sein Weib' = tema naine, 'sein Sohn' = poeg, 'seine Tochter' = tütar.

Jüri elas ka Ohepalu külas, Elia Juhani talus. Juhan oli tema isa ja Elias arvatavasti tema vanaisa.

T nagu talverõõmud ;)

2008-01-02T09:32:00.000-08:00

Jätkame siis tähestiku ladumist. Täna tuli siin New Yorgi lähistel pisut lund maha ja selle auks kirjutan oma lapsepõlve talvedest.
Me käisime esimesed kolm aastat Longi Algkoolis, see asus kilomeeter maad asulast väljas ja suur sahk lükkas meile seda teed lahti. Keset põldu olid niisiis kaks suurt lumevalli ja selle keskel kitsuke tee. Seal me siis ukerdasime. Kui vahel mõni auto seda teed pidi sõitis (seda juhtus üsna harva, näiteks õpetajate autod), siis ronisime kiiresti lumevalli otsa, et masin meist mööda saaks.
Sealjuures tekkis pisike probleem: meid oli koolis õpetatud, et kõigile kooliteel mööduvatele autodele pidid noormehed kummardama ja kraapsu tegema ning tüdrukud pidid sügava kniksu tegema. (Jah! Ma ei tea, kust see komme pärit on! Kujutan ette, et sada aastat enne meid pidid talulapsed mööda sõitvatele mõisahobustele samamoodi kummardama.)Aga kui sa pead samal ajal lumevalli otsa ronima, mida sa seal siis kniksutad või kraapsutad?!

---

Kord leidsin Sürgaveres papa laua alt väga ägeda loomaarsti kohvri, see oli raskest tumepunasest kunstnahast ja laia nelinurkse põhjaga, nähes kokkuvõttes välja nagu pisike kapp. Minu palumise peale andis papa selle mulle ja hakkasin seda koolikotina kasutama. Oli talvine aeg ja me asusime mu kohvrit kasutama lumesaanina: üks tüdruk istus kohvri otsas, jalad ette sirutatud, teine lükkas jooksuga tagant. Iga ilmaga seda teha ei saanud, aga kui teed olid piisavalt jääga kaetud, siis oli see väga vinge sõiduriist ja tee kooli ja koju läks kiirelt!
Aga kevadeks oli see kohver õmblustest lahti sõidetud.

---

Ka Longi koolis pidime talvel kehalise kasvatuse tundides suusatama, aga sellest pole mul suurt midagi meeles. Kooli kõrval põllu peal oli suur kastmise aparaat, pidime sellele suuskadega ringi peale tegema.
Rohkem on meeles Nuia kooli suusatamise orjus. Pidime kooli minema bussiga, sest kool asus 3 kilomeetri kaugusel. Hommikul siis läksid, ühe õla peal koolikott ja teises käes kokku köidetud suusad, otsa seotud kilekott, et sa bussis kogemata kellelgi silma peast ei torkaks. Lisaks oli tavaliselt veel käe otsas kilekott pesemisvahendite ja rätikuga, vahetussärgiga ja võibolla ka suusasaabastega (kuigi need võisid sul ka juba jalas olla).
Küll oli ebamugav selle laadungiga end bussi pressida.
Kui muidu oli meil koolivorm (kuni vist 1990. aasta paiku lasti see vabaks, kui ma keskkoolis olin), siis kehalise kasvatuse päevadel võis koolis olla suusatamisriietega. Hea seegi.
Vahetund enne kehalise kasvatuse tundi tuli kiiresti tegutseda, et õigeks ajaks staadionile jõuda, suusad all.
45 minutit on ju lühike aeg. Pidime selle ajaga kas kusagil "ringe tegema" või, mis hulle, kooli taga internaadimäel alla laskma. Mõlemal pool olid puud ja põõsad ja lase sealt keskelt siis alla! Ja mägi oli Eesti mõistes ikka päris kõrge ja järsk.
Veidi enne tunni lõppu saime minema, et siis tuletõrjujate kiirusel dushi alla hüpata ja riietuda ja tagasi tundidesse joosta. Sageli ei jäänud aega dushi alla minna, nii et järgmises tunnis istusid enda higilõhna sees. Kui tunnid läbi, võtsid enda suusad ja kaks kotti ja pressisid end taas bussi. Mõeldes kergendatud ohkega, et vähemasti homme ei ole kehalise tundi ja on parem päev.
Kõige selle pärast mulle ei meeldinudki suusatada.
Mäletan küll, et paar korda käisime sõpradega niisama, nädalavahetustel suuskadega õues. Aga peale on mälestustes jäänud siiski see ebamugav ja ebameeldiv koolisuusatamine. Nüüd olen lubanud Justini ja Martaga suusatama minna, võibolla on nüüd nii palju aega koolist möödas, et see hakkab mulle lõpuks ometi meeldima.

--

Vahel on mingid kummalised mälestused, milles mitte midagi erilist pole, aga need on kogu aeg kusagil siinsamas, ujuvad väga sageli pähe. Mu lapsepõlve ainus uisutamise mälestus on selline. Olime Suure-Jaanis Triinul külas. Olime just Sürgaverest papa-mamma juurest leidnud oma onude vanad uisud ja läksime siis staadioni juurde "uisutama". Triinul olid vist korralikud valged uisud, mis hoidsid ka pahkluud kinni, meil Eloga olid vanaaegsed poiste uisud ja loomulikult ei püsinud me püsti.
Muud ei midagi. Selline mälestus ongi. Justnagu oleks see pilt mul kogu aeg silme ees. Imelik.
Võibolla jäi see nii tugevalt pähe, sest lõin pepu nii valusasti ära. Kuuldavasti jäävat valuga seotud mälestused meelde.

--

PS. Võiks kirjutada ka vastlapidudest ja kelgutamisest, aga seda teen vastlapäeval ;)
PPS. Ja veel tuli meelde, et koolis oli talvel mingi talispordinädal ja lumelinna ehitamine. Kui teised meie kooli omad (Helina, Elo, Kaisa vms)seda loete ja mäletate, siis kirjutage. Mul endal on talispordinädalast meeles vaid see, et tegime meie pool kodus seinalehe ja meie klass võitis seinalehtede ülekoolilise võistluse. Talispordist sel nädalal ei mäleta ma aga midagi.

M nagu muusika

2007-12-31T00:56:00.000-08:00

Muusikaharrastust ja - annet on esinenud nii meie ema- kui isapoolses suguvõsas.
Siin on palju juttu olnud Enn Saluveeri muusika-alasest tegevusest Eestis ja Inglismaal, aga ka tema vendade-õdede heast muusikalisest kuulmisest ja pilli- või laulmisoskusest.
Eeriku ja Ennu mälestustest võib lugeda Rakvere legendaarse muusikaõpetaja Jaan Pakk`u kohta (olevat kaugelt meie sugulane!), kes pannud kõik õpilased pilli mängima ja muusikat armastama. Eerik sai oma ristiisalt kingituseks viiuli ja Rakvere Ühisgümnaasiumis mängis sümfooniaorkestris II viiulit.
See kõlab väga uhkelt.

Hilisemas elus Eerik muidugi (otseses mõttes) viiulit ei mänginud, aga muusikat armastas ta väga. Kui veel puudusid tänapäevased vahendid muusika kuulamiseks ja salvestamiseks, kogus ta vinüülplaate ja lindistas muusikat alguses suurte lintide, hiljem kassettide peale. Üks asi, mis ta endale Inglismaalt tõi, oli väga hea raadio-kassettmakk, mis mängib tänini suurepäraselt.
Laulupidude ülekannete ajal nuttis Eerik meeleliigutusest. Mida vanemaks sai, seda härdamaks muutus ta meel, ja muusika puudutas teda alati...

Aga ka emapoolses suguvõsas on muusikageen kõvasti sees. Vanaema Ksenia oli ise muusikaliselt haritud - mängis klaverit, juhatas koori. Ka tema õde Natalie ( Nata) - oli Tallinna tolleaegses 16. keskkoolis lauluõpetaja ja koorijuht. Nende vend Vaido Radamus oli viiulimeister (emigreerus), viimase tütar Virve Radamus-Rannu oli konservatooriumi lõpetanud viiulikunstnik. Natal lapsi polnud, aga Vaidol jäi Eestisse maha 3 last - Virve, Reet ja Rein.

Vanaema ja vanaisa kinkisid meile oma klaveri. Ma ei mäleta täpselt, millal see meie väiksesse elamisse tuli, igatahes varem kui vanaema ise. Meile, lastele, võeti klaveriõpetaja, kes käis ühe korra nädalas Viljandist kohal. Klaverit pandi õppima mind ja Tiitu. Toomas vist õppis põgusalt. Minust mingit muusikut ei saanud. Aga Tiidust sai, kuigi ta ei viitsinud nii paljugi lapsena klaverit harjutada kui mina.
Meie Tiit on pärinud muusikaande - nüüd mõtlen - ilmselt nii isa kui ema poolt.
Tiit on elukutseline muusik, kes sellega on eluaeg leiba teeninud ja teenib tänini. (pildil)
Ta hakkas oma bändiga esinema juba koolipoisina (oli umbes 7. klassis). Kuigi lõpetanud Viljandi Lastemuusikakooli klarneti erialal, on tema põhipillideks ikka olnud klahvpillid. Õigemini klaver, millle algõpetuse sai kodus ühe uskliku klaveriõpetaja Magda Wühneri käest. Eks ta hiljem õppis üldklaverit juurde.
Kui me olime lapsed, siis me esinesime Tiiduga koos klaveril neljal käel. Läks segamini, alustasime uuesti, ikka ei õnnestunud. Lõpuks saime lavalt minema, aplaus oli tormiline. Vist oli naljakas.

Vanaema klaver elas meil pika elu. Tema peal õppis klaverimängu ka minu tütar Triin (pildil), kellest samuti pole muusikut tulnud.
Lõpuks jäi klaver väga vanaks, teda ei olnud enam võimalik häälestada. Viimase remondi ajal sai klaver "ära kingitud" Ugala teatrile. Ega tast enam asja saanud, ma arvan, võib-olla mõne rekvisiidina kõlbab veel...
Vahel mõtlen, et oleks ta siin toanurgas alles...

P.S. Ma imestan veel selle üle, et tol vaesel ajal mõtlesid meie vanemad selle peale, et lastele pakkuda midagi rohkemat kui ainult seljariiet või kõhutäit. Kust võeti välja see klaveriõpetaja, kes käis Viljandist? Tal oli siin ka teisi õpilasi, aga meile tuli ta hommikul kõige varem - enne kooli juba. Meil pakuti talle hommikukohvi. Selle aja jooksul ajasin mina oma silmad lahti ja istusin klaveri taha. Noote saatis meile Enn Inglismaalt.

Kirjutas helle - 31. detsembril 2007, lisas 2. jaanuaril 2008

Enn ja Amanda lastega

2007-12-30T07:48:00.000-08:00

Enn, Amanda, Enn ja Tiit 1944.a.

Enn: 50 aastat muusikalist tegevust

2007-12-29T12:05:00.000-08:00

Artikkel ilmus Londoni eesti ajalehes, 1976.

Kas tegemist oli "suure vennaga"?

2007-12-29T08:30:00.000-08:00

Tuli meelde üks seik suhtlemisest Inglismaa sugulastega. (isa Lembit kunagi rääkis)
Lugu ise siis selline:
Kord otsustas suguvõsa teha Ennule Inglismaale kingituseks magnetofoni lindi, kus igaüks räägiks midagi. Kas see oli mingiks sünnipäevaks või mis ajal see oli? Minule on nagu meelde jäänud, et lindistamine toimus Manda juures Seewaldi ärklitoas ja meid "pätakaid" pandi laulma "Põdra maja".
Lint valmis - vaja oli see kuidagi Inglismaale toimetada. Niisama lihtne see ei olnud, kuna see ei olnud lihtsalt lubatud. Kellegi tuttav postiametnik soovitas, et saatke raamat millesse on lindipool sisse lõigatud. Seda teed ei mindud ja kuidagi sai kellegagi, kes välismaale reisis, ära sokutatud.
Huvitavaks kujunes aga lindi saatus Inglismaal. Enn olevat ühes oma kirjas maininud, et see lint on temale kullast kallim. Peale seda käisid Ennu kodus vargad ja viisid ära magnetofoni koos nimetatud lindiga.
Kas tegemist oli "suure vennaga"?
Helle ja Tiit, kas teie teate sellest loost midagi?
Ootan põnevusega!
Mihkel - 29.12.2007

Meie ema Aino: pere loomine, lapsed

2007-12-29T01:04:00.000-08:00

Kõrvaloleval pildil on Aino Lenk alles koolitüdruk Paidest. Tegemist on dokumendifotoga. Ema on siin umbes 16aastane.

Kus ja kuidas tutvusid Aino ja Eerik, pole päris selge. Kaudsete tõendite järgi pidi see juhtuma Uuemõisas Haapsalu lähedal sõja ajal. Eerik oli tollal Uuemõisa Kõrgemas Põllumajandus- ja Kodumajanduskoolis õpetaja asetäitja, Aino õppis samas. Tegelikult oli vist nii, et Kehtna Kodumajanduskool oli sõja tõttu evakueeritud Uuemõisa.
Sellest perioodist on säilinud üks käsikirjaline laulik, kus ühe laulu sõnade "Las purtsata!" alla on kirjutanud A. Lenk ( Aino Lenk, hiljem Aino Saluveer).

Ühe perekonnalegendi järgi oli Eerikul plaanis koos vennaga põgeneda 1944. a. Tal olevat paadis koht olnud, aga ta mõelnud siiski ümber. Romantilises variandis olevat Eerik viimasel minutil paadist maha hüpanud!
Imelik - meid polekski siis olnud või vähemalt poleks me olnud need, kes me oleme!!
No läks teisiti, jumal tänatud.
Uhkeid pulmi ei peetud (sõjaaeg ikkagi), aga abielu registreeriti 1944. aasta lõpus Haapsalus.
Meie ema oli siis 22-aastane, isa temast 5 aastat vanem, seega 27-aastane. Elatud on mitmes kohas, näiteks Kehtnas, Sakus ja Abjas, aga kõige kauem muidugi Suure-Jaanis.

Ma ei hakka siin aastaarvudega vehklema, ütlen ainult, et meie emal oli 30-aastaselt 5 last: kaks tüdrukut ja kolm poissi. Sünnijärjekorras Pille, Helle, Tiit, Toomas ja Andres.
Nendel lastel on omakorda 10 last, edasi - järgmise rea peal on 9 last (loodetavasti tuleb juurde!).

Panin siia ühe perepildi. Hea, et omal ajal ikka tehti pilte - on, mida vaadata ja blogisse panna:) Iga pildistamine oli sündmus. Vähemalt meie kodus kutsuti selleks kohale piltnik või mindi ise ateljeesse. See pilt on tehtud Suure-Jaanis meie Nurme tänava kodus 1963. aastal. Vanaema elas sel ajal meie juures.

Raske on kirjutada oma emast, kui lapsepõlvemälestused on veidi ähmastunud ja ema ei ole juba nii kaua olnud. On mõned väga isiklikud mälestused, nagu ilmselt meil kõigil.

Mõtlen praegu, kuidas küll ema suutis nii rasket koormat vedada - suur pere, majapidamine ja selle kõigega toimetulemine. Aga ju tal käiski see üle jõu, kui tema süda väsis ja murdus ikka liiga noorelt. Kõik tema lapsed on tema eluea juba ületanud.

------
Kirjutas helle - 29. detsembril 2007

Minu näärimälestused

2007-12-27T04:49:00.000-08:00

(Illustratsioon: üks nõukogudeaegne näärikaart)
Kindlasti kutsuti meie peres neid "näärideks". See, et nädal varem on "jõulud", imbus mu teadmisse tasapisi, kusagilt koolist, teiste laste kaudu. Ja näiteks Lenkide pere oli ilmselt meie omast traditsioonilisem ja jõulumeelsem (eelmise, Helle postituse jätkuks: Lenkide all mõtlen siin meie vanaema Aino venna Heiki poja Tõnu peret - me elasime ühes külas Karksis, ühevanused lapsed. Meie isad olid niisiis nõbud ja meie emad olid sõbrannad, nad teadsid põgusalt teineteist juba enne seda, kui nad nõbudega abiellusid. Üksvahe elasid meie pered kõrvalmajades, hiljem kolisid Lengid kaugemale.)
Mul on meeles, kuidas olime - lapsed - kord Lenkide pool, see pidi siis vist olema jõululaupäev. Sest Randi - Lenkide ema - sättis end välja minema ja ütles, et ta läheb kirikusse. Kommenteerides: "Ma võin minna, mulle ei saa midagi teha." Mul on see mälestus hämaralt meeles, midagi sellist ta ütles, see hämar salapärane keelatud vilja tunne jäi mulle meelde. Me vist küsisime midagi juurde, sest ta rääkis veel, et õpetajad saadetakse kirikusse valvama ja nende laste nimed pannakse kirja, kes kirikusse julgevad tulla...
Mitte jõuludega seotud, aga eestimeelsusega küll. Kui Lenkide isa Tõnu käis Kanadas Valdil külas, siis tõi ta kingiks terve hunniku väliseesti lasteraamatuid. Läksin Helinale külla ja ta teatas mulle tähtsal ilmel, nagu sõjasaladust: "Kas sa tead, mis on tibla?!" - "Ei tea." - "Tibla on venelane!" Ja andis mulle lugeda mingit raamatut, kust ta selle sõna oli õppinud.

Aga meie pere oli jah selline, kus kirikus ei käidud ja kus sõna "tibla" ei teatud. Olime selline rahulik tavaline nõukogude perekond.

Näärihooaeg algas kunagi detsembri alguses, kui klassis tehti kingituste loosi. Minule sattusid kogu aeg poisid ja see oli kuidagi piinlik. Oleks tahtnud kaarti mitte lisada, aga oli käsk, kingituse juurde pandagu ka kaart. Õpetaja kirjutas ka ise üles, kes loosi tahtel kellele teeb, aga ega ta seda vist kuidagi üle kontrollinud.
Juba pisikeses Longi koolis oli see loosikinkide süsteem. Nääripeol mängisime kooli akordioniorkestriga (küll tahaks seda heli praegu kuulda! Ilmselt oli päris jube) ja laulsime kooli kooriga. Tagantjärgi mõeldes, paljud neist olid traditsioonilised jõululaulud, ainult et sõna "jõulu-" asemel öeldi sõna "nääri-". Ja see sõna ja komme ongi ju eesti rahvale varasemalt omane. St näärid olid meie esivanematel palju varem kui jõulud.

Kui näärivana hakkas pakke jagama, siis tuli muidugi luuletusi või laule esitada - enne pakki kätte ei saanud! Nii et igaüks pidi ikka kolme salmi vähemalt peast teadma. Eriti lohed üritasid läbi ajada salmikestega nagu "Näärivana-kullapai-kingi-mulle-suhkrusai". Aga tublimad nagu mina ;) üritasime ikka pikki luuletusi pähe õppida. Mõni on siiani osaliselt meeles! Nagu "alguse see kõik sai isalt / kui ta tuppa tulles visalt / rääkis, et on näärimees / tuttav auk ju soki sees!" Luuletus oli sellest, missugune tohuvabou kodu haaras: "Kogu "Nobe" ära joodi / nÕudepesuks "Fantat" toodi" jne.

Longi koolis jagas vana tervele koolirahvale pakke isiklikult(meil oli seal 30-40 õpilast kokku), aga hiljem Nuia koolis andis näärivana kooli aulas väikese etteaste ja siis toimus pakkide jagamine klassides. Üks õpilastest võttis näärivana rolli enda kanda ja istus klassi ees. (selle eest ei pidanud ta vist ise laulma ja luuletusi lugema).

Mäletan seda teatud kihevust - kui palju kinke ma saan? Loosikink kindlasti. Pinginaabrilt ka kindlasti. Helinalt ka. Aga siis oli veel rida selliseid päris-hea-aga-mitte-parim sõbrannat, kellele mina tegin, aga kas nad ikka vastu ka teevad? Hiljem sai vist juba täpsemalt kokku lepitud, et teeme. AGa võibolla ei saanud ka. Sest kingituste ümber oli sel ajal veel üllatuse ja salapära loor. (Mitte nii, nagu nüüd siin Ameerikas, kus on kingisoovide nimekirjad... tead enamvähem täpselt, mis sa kingiks saad.)

Meeles on üks kord, kui Longi koolist jala pärast pidu koju kõndisime, see on kilomeeter maad lumisel väljal, terve koolitäis ukerdas üksteise järel, pakid kaenla all, oli tähine õhtu ja lumi krudises jalge all. Väga ilus. Nuia koolist saime koju õhtuse spetsiaalse koolibussiga.

Lisaks oli muidugi kodune näärivana. Sellest on hästi kirjutanud üks minu lapsepõlve sõbrannasid, Terje, tsiteerin tema blogist (http://terjevanschaik.blogspot.com)

"
Meil oli Karksi kolhoosis selline komme, et valiti mitu inimest, kes näärivanadeks käisid. Pere, kes tahtis koju näärivana, pidi ennast kultuurimajas kirja panema. Vanematel jäi siis ainult üle kingikott koos kinkidega ukse taha panna. Näärivana sôitis Žiguliga ette, vôttis ukse tagant koti, tegi lastele show ära ja kadus siis vanematega kööki külmatopsi tegema! Môni näärivana oli ôhut lôpuks ikka päris lôbus vana!
Kui ma suurem laps olin, siis mängisin emaga seda jôulumängu kaasa...Kadile siis. Mingi aeg tehti nende kingikottidega uus korraldus. Kôik kingid pidi viima kultuurimajja (kahtlustan, et liiga palju lapsi sattus uksetagustele kottidele peale), kus siis tôeline päkapikukontor aset leidis. Sinna vôis viia kingitused ka teisetele peredele, kellele tahtsid kingitust teha. Mina olin juba nii suur, et vahel pidin neid kingitusi sinna kultuurimajja vedima ning mu silmad käisid väga virkalt ringi, et leida minu nimega kingitusi.
Ma olen nii palju môelnud, et oli jah okupatsiooni aeg, aga meie, lapsed, ei teadnud sellet midagi ning elasime täiel rinnal muretut lapsepôlve. Ma tean, et see on nostalgia ja kôlab vanamoodsalt, aga on môned armsad asjad, mida tänapaeva lastel ja selleaja linnalastel polnud. Vabadus joosta ja hullata hommikust ôhtuni mööda parke ja pôlde, korjata pôôsa otsast möödaminnes marju, käia vanematega Kablis suvepäevadel, omada naabrimehest jôuluvana, joosta marti ja kadrit nii, et vanemad ei pidanud muretsema, panna vôti mati alla, kui kodus ära läksid (vôi jätta üldse lukustmata) ning suvel käia kolhoosi sööklas söömas, osta ühe rubla eest prae ja hiilgama hea (mannavaht, leivavaht jne) magustoidu.
"
(Tsitaat väljus nääride raamest, aga annab mõnusalt edasi seda endisaja Karksi nostalgiat.)

Mis kingitusi siis omal ajal sai?
Kindlasti kümneid kordi vähem, kui minu lapsed praegu Ameerika jõulude raames saavad. Näiteks kaks raamatut ja pidžaama (seda mäletan, sest sellest on tehtud foto) oli kord vanematelt näärikingiks. Kõik kingitused läksid kasutusse. Mitte nii, nagu tänapäeva tarbimisühiskonnas. Just nägin statistikat: ostetud-kingitud asjadest on kuue kuu pärast kasutusel vaid 1%!

Mõtlen praegu kuuse peale... Kuuldavasti olevat valvatud, et kuused ei tohtinud olla tuppa toodud enne jõulu ja inimesed panid need akendest kaugemale, nii et tänavale ei paistnud. Mina seda ei mäleta. Kuused olevat ka müüki toodud kunagi pärast jõulu, aga meie tõime oma kuuse mu teada metsast, mitte ei ostnud. Aga millal? Võibolla et ikka enne jõulu, aga meile, lastele, ei tehtud sellest suurt numbrit.

Igatahes käis jõulu ajal veel kool. Nääripidude hooaeg algas umbes tänasest... 27. detsembrist.

Omaette nääritrall käis ka kolhoosi kultuurimajas. Seal osalesin ma mingi aeg näiteringis ja mängisin väikest kuuske - pidime metsa tulnud mehele karjuma "Vali mind, vali mind!" Eks see natuke imelik tundus, miks peaks kuusk tahtma, et ta juurelt maha raiutaks, aga nii ma seal kisasin.

On ka mälupilt, kuidas nääripeol käis tants mitmes kultuurimaja ruumis korraga ja ma tahtsisin koos emaga, ta õpetas klassikalisi tantsusamme (rumbat, sambat jms). See pidu võis olla ka uusaastapidu.

Uusaastaöösel oli ilutulestik Karksi peaväljakul kuuse all. Meie korter asetses niimoodi, et nägime ühest korteri otsast akendest Karksi rakette ja teisest korteri otsas Nuia peaväljakul õhku lastuid. Ja keskel oli siis telekas, kust sai vaadata ETV uusaastashowd või siis venekeelset Kesktelevisiooni, vist oli "Kutsuv tuluke" sealse galashow nimi. See oli öö, mil üritasime võimalikult pikalt üleval olla, nagu suvel jaaniöölgi. Ees oli vähemalt nädal aega koolivaheaega!

Meie ema Aino: lapsepõlv ja kooliaeg

2007-12-27T02:55:00.000-08:00

Ma olen emast kirjutamist kogu aeg edasi lükanud, samas isast (taadist, Eerikust) on juba mitu sissekannet.

Põhjusi on mitu.
Esiteks - ma tean häbiväärselt vähe ema lapsepõlvest ja noorusajast, küsida pole aga enam kellegi käest.
Teiseks - mul on siiani raske ema teemat puudutada.
Panen siia üles vaatamiseks ema lapsepõlvepilte ja meenutan natuke seda, mida ma olen juba varem kirjutanud.

Aino oli oma peres kõige vanem ja ühtlasi ainuke tütar. Tema vanemad Ksenia ja Peeter Lenk olid mõlemad kooliõpetajad. Laste sündimise ja kasvamise ajal elati Esnas ja Öötlas, kus mõisahoones oli kool. Arvatavasti oli seal ka koolijuhataja korter, miks muidu SEE MAJA (vt ülemine pilt) oli nii armas neile kõigile.

Ainol oli 2 aastat noorem vend Valdek( kutsuti Valdi), kes lahkus kodumaalt nagu teisedki saatusekaaslased 1944. aastal ja elas hiljem oma perega Kanadas. ( Valdit enam pole, aga tema pere elab siiani Kanadas)
Noorem vend Heikki ( kutsuti Kii) sündis Valdist 5 aastat hiljem. Ka teda enam pole, suur osa tema järglastest elavad Karksi-Nuia-Lilli liinil.

All oleval pildil on kõik Lenkide lapsed: Aino, Valdi ja Kii (keskel).

Aino oli ilus tüdruk, tal olid suured ja selged silmad, sellised hallikassinised. Ja naeratades tulid tal mõlemasse põske lohukesed. Juuksed olid tumedad, läikivad ja hoidsid veidi lokki.

Aino oli oma isa lemmik. Nii ongi vahel, et isad ootavad hirmsasti poegi, aga armastavad rohkem tütreid.

Aino õppis oma isa-ema koolis 6. klassini ja läks siis edasi Paide gümnaasiumisse. Temast sai Paide tüdruk.
Seal ta lõpetas Saksa ajal keskkooli, aga Vene ajal see ei kehtinud. Aino pidi oma 5 lapse kõrvalt hiljem uuesti keskkooli lõpetama. Ilma vajaliku "paberita" poleks teda tööle võetud internaadikasvatajana. Vat selline range kord oli.

Pärast keskkooli lõpetas Aino Kehtna Kodumajanduskooli (- instituudi) - see andis noortele neidudele väga hea ja praktilise ettevalmistuse eluks. Eks sellepärast oskaski Aino nii hästi küpsetada ja süüa teha.

Ilus tüdruk meeldis paljudele poistele, aga Aino valis Eeriku. See oli sõja ajal, kui nad kokku said. Eerik oli õpetaja ja Aino oli õpilane.

------------------------------------------------------------------------------------------------
Oi ma ei tea, kas see ikka oli täpselt nii, aga keegi teine ei tea sellest nii paljutki.
Teinekord jätkan...

Kirjutas helle - 27. detsembril 2007

Kuidas Eerik Inglismaal vennal külas käis

2007-12-26T02:13:00.000-08:00

Pildil paremalt vaadates Eerik, Enn ja Amanda ( istuvad), taga seisavad Tiidu pojad.
Üles võetud 1985. aastal Cambridge´is Ennu kodu tagaaias.

Igaüks, kes on Nõukogude Liidu koosseisus elanud, mäletab, et välismaa oli meie, tavaliste inimeste ees lukku pandud ja ideoloogid tegid suurepäraselt selgeks, et ega seal polegi midagi head, ainult vereimejad kapitalistid, narkomaanid ja mafioosod.

AGA see pole poliitiline blogi, see on tõsielufaktidel ( mitte hinnangutel) põhinev blogi.
Kes tahab midagi järeldada, saab seda ju teha nagunii.

Seda, mitu korda Eerik taotluse venna külastamiseks Inglismaal esitas, ma ei tea. Aga lõpuks ta loa sai. See oli 1985. aastal, kui vend Enn sai 75-aastaseks. See oli muidugi kena, ükskõik kelle poolt see luba siis poleks ka väljastatud. Taaskohtumine sai teoks 41 aastat hiljem!!

Enn oli Eerikust 7 aastat vanem, eelviimane laps, ja pere noorimale suureks eeskujuks ja reaalseks toeks hariduse omandamisel kuni ülikoolini välja.

Mul on kasutada perekonnakroonika, mida Eerik pidas 20 aastat. Seal said ikka kõik tähtsamad sündmused ära nimetatud.

Niisiis kronoloogiliselt:
1985. jaanuar - helistatakse passilauast ja teatatakse loa saamisest
veebruar - asjaajamine, kingituste ostmine, iseseisev sõit Moskvasse Inglise saatkonda, viisa ootamine
5. märts - sõit taas Moskvasse koos Tiidu (Eesti) ja Reeliga, kes läksid saatma, väljasõit Inglismaale
(Ma ei hakka siin pikalt oletama, kuidas sõit läks, aga kohale jõuti. Mäletamist järgi kestis sõit 2 päeva!!!)
Eerik oli Inglismaal ligi kuu aega, jõudes tagasi 3. mail.

Meil on sellest pere ringis korduvalt juttu olnud, kuidas väljamaal käik Eerikule mõjus.
Mitmeti mõjus. Ta oli nii elevil, kui sealt tagasi tuli, kallistas kõiki - nii omi kui veidi võõramaid inimesi. (NB! meil siis veel seda totaalset kallistamise kommet polnud)
Aga ta ei suutnud kodusesse ellu uuesti sisse elada. Läks tükk aega. Meil oli sel ajal aiamaa ja oli vaja maad kaevata, kartuleid panna, peenraid teha...

Kohtumine vennaga ja paljude noorusaja tuttavatega oli Eeriku viimase eluperioodi tipphetki. Pärast seda hakkas ta kurtma üksinduse üle...

Tsiteerin Eerikut:
"Eks me kõik ole vananenud, aga Ennu nii hallina, õigemini valgena polekski ette kujutanud: nii juudilikult brünett, kui ta oli siis, kui viibis veel Eestimaal.
---Inglismaal olid inimesed vähemalt väliselt lahked ja naeratavad, sellel maal võid kohata ainult morne nägusid.
--- Ma ei kahetse küll Inglismaal käiku (kas midagi ongi mõtet kahetseda) - ometi on mu psüühikas midagi muutunud..."

Siinkohal võiks veel pajatada humoristlikke lugusid samal teemal ehk siis sellest, kuidas Eerik kõigile kingitusi tõi..., aga pole selleks praegu sobivat meeleolu.

Kirjutas helle - 26. detsembril 2007

Enn: Muusikalisest kasvatusest Rakvere Õpetajate Seminaris

2007-12-25T09:31:00.000-08:00

Enn lahkub Rakverest 1938.a.

2007-12-24T09:12:00.000-08:00

Haruldane leid: Eeriku esimene kiri Inglismaale

2007-12-23T01:19:00.001-08:00

Tiit leidis oma isa paberite hulgast Eeriku esimese kirja Inglismaale. Aastaarvu vaadates (1948) võib järeldada, et onu pere oli hiljuti Inglismaale jõudnud (1947). Järelikult oli Enn kuidagi saanud märku anda ja aadressi saata kodumaale, mille peale siis kirjutas Eerik nii tagasihoidliku, kuid siiski paljuütleva kirja. Erika Kuruli pole keegi muu kui Eerik ise. Iseendast on Eerik kirjutanud kui "Sinu vanema poisi ristiisast". Enn on konspiratsiooni mõttes Tiit Valli (vt ümbrik). Kiri on saadetud selle õpetaja nimele, kes Ennu perele Inglismaal ulualust pakkus. (sellest ma palju midagi ei tea.)

Tiidu nõusolekul pani kirja siia üles Helle - 23. detsembril 2007

Manda uue maja ehitamine

2007-12-22T08:45:00.000-08:00

Manda kirjutas: See pilt on Tõnuhansu vana maja, minu kodu. Hakkame ehitama uut maja 1934. aastal.

Pildil, vasakult: töömees, Manda, Järta, Marta palkidel, Eduard, onu Eedi, töömees, Juhan ja Volde.

Vangid ja relvad

2007-12-22T04:47:00.000-08:00

Lembitu sõjaaja mälestustes esineb kaks teemat - relvad ja vangid. Kuna olustik ja aeg kattuvad, siis üritan need kokku panna.

Kui sakslased tulid /sõjaajast üldiselt räägitakse neljast sündmusest: sõda hakkas, sakslased tulid (-venelased läksid), sakslased läksid (-venelased tulid) ja sõja lõpp. Keskmised sündmused kajastasid siis rindejoone üleminekut./, siis värvati mehed omakaitsesse. Kõigile jagati välja vintpüssid ja laskemoona suuremal hulgal ja arvet pidamata, Lembitu sõnul – gaasitorbiku koti täis. Niipalju relvi pole iialgi ennem ega pärast taludes olnud. Relvi polnud vaid väga vanadel ja väga noortel.
Põllutöödele abiks anti soovijaile vene sõjavange. Pällul oli neid 2 ja Tõnuhansul 1. Hiljem olid need pered süüdlased, kui sõjaväelaste ekspluateerijad. Taheti teha kulakuteks aga kuidas see lõppes, seda ei tea. Üks legend oli, et see Tõnuhansu vang, kes peale sõda siia jäi, käis külanõukogus „lärmamas“ ja lubas kirjutada sm. Stalinile isiklikult, et teda talus hoopis varjati sakslaste eest mitte ei ekspluateeritud.
Seesama Tõnuhansu vang rääkis, et ta oli taganedes pannud Loksa kanti kuulipilduja peitu. Läksid siis koos Eduardiga jalgratastel (ca 25 km. kaugusel) ja tõid selle koos padrunilintidega ära. See oli raskekuulipilduja „Maksim“ – seisis hiljem Tõnuhansu köögis laua all ja väike poiss Mati klõbistas ta kallal.
Kuna meestel olid püssid , siis oli ka neid proovida vaja. Kord pühapäeval kogunesid mehed Pällule Kuruli künka alla lohku märki laskma. Ka vangid olid pundis ja nemad, kui rindemehed, andsid igale püssile hinnangu, et see laseb täpselt ja see teine on kulunud rauaga jne.

Mihkel - 22.12.2007

Pildil Alice, Enn ja Leida

2007-12-21T13:15:00.000-08:00

Eelmisele pisut lisa ehk Enn täditütardega.

Kuupäevaks on märgitud 27.03.1927

Mihkel -21.12.2007

Leena Schwarzberg

2007-12-21T12:11:00.000-08:00

Johannese õe pulmapilt 1910 a.

Gustav Lillebach 1875-1935, Leena Schwarzberg 1877-1953

Alice, sünd. 1911, Leida, sünd. 1915

Vanaaja jõuludest ja nääridest

2007-12-21T04:16:00.000-08:00

Pildil naised ühel aastavahetusel. Külas on Eeriku õed - tagareas vasakult Manda, Marta, Kuste. Keskel istub vanaema Ksenia, ääre peal ema Aino. Ees paremal mina ja Pille.
Võis olla nii, et ema ja isa pidasid oma hõbepulma (tegelikult neil pärispulmi üldse polnudki). Vanaema järgmisel aastal enam polnud.

Näärid, mitte jõulud

Meie kasvasime üles sel ajal, kui jõulusid ei lubatud pidada. Ma tean küll, et seda tehti kõigele vaatamata. Aga meie isa Eerik oli koolis õppealajuhataja, mis nõudis seda, et tuli olla lihtsalt seaduskuulekas.
Isa kuulas Saksa või Soome pealt jõululaule küll ja meie käisime emaga surnuaias vanaisa hauale küünlaid panemas. Isegi kirikusse ei tohtinud minna! See oli keelatud!!! Kontrolliti, karistati. Ükskord läksin koos vanaemaga kirikusse kaasa. Pärast kartsin, et nüüd visatakse pioneerist välja. Ei olnud ma mingi julge dissident. (Tegelikult ei olnud vanaema kirikuinimene, aga jõulude ajal käivad ka kõige suuremad ateistid kirikus ju.)

Keerulisse ja vaesesse aega sündinud lapsed, nagu me olime, ei teadnud paremat tahtagi. Kõik, nii TV kui muu meedia, oli orienteeritud aastavahetusele. Poed ja vaateaknad kaunistati (kui ikka kaunistati üldse?) rangelt pärast jõule. Enne ei müüdud isegi mitte küünlaid. Koolis toodi kuusk sisse ka umbes 28. või 29. detsembril, tunnid käisid aasta lõpuni välja.
Kodus kaunistasime kuuse alles aasta viimastel päevadel. Kuuse peal põlesid pärisküünlad küünlajala sees, elektri omasid siis veel polnud leiutatud.
Kuuse kaunistamine oli laste privileeg. Ehteid riputati külge palju. Igal lapsel olid omad lemmikud. Tiit tahtis alati tippu tähekest panna. Kulda ja karda puistasime kah ohtralt peale, nii et rohelist suurt paistnudki.

Tuleb meelde, et nääriküünlad olid väga suur defitsiit - hea, kui õnnestus mõni karp hankida. Mingid suured majapidamisküünlad olid küll pidevalt müügil, neid viisimegi haudadele. Ümber oli vaja ehitada lumest (siis ikka oli lund, jah) kaitsevallid, et tuuleõhk küünalt ära ei puhuks. Tuulisema ilmaga ei õnnestunudki küünalt süüdata. Juba siis lummas jõuluõhtune küünlasära kalmistul, mis aga polnud ligilähedanegi sellega, mis praegu on.

Vana-aastaõhtu kodus

Aga ka näärid olid toredad. Käis näärivana ja tõi kingitusi, ütlesime salme ja olime õhinas.
Ma ei tea, mida vanemad mõtlesid. Meile ei räägitud, et vat muu maailm tähistab jõulusid ja Jeesus Kristuse sünnipäeva. Mis meil sellest!
Lastele oli hoopis tähtsam, et saaks kingitusi ja kommi süüa volilt. Vanaema ja ema tegid eraldi igale pakid. Põhiliselt kingiti ikka vajalikke asju - riideid, koolitarbeid, sokid-kindad, mida nagunii oleks pidanud muretsema. Jumal hoidku - meil polnudki mingeid suuri nõudmisi! Vaene aeg kasvatas tänulik olema ka pisku eest.

Toiduga küll ei koonerdatud. Siga tapeti ära (sellest juba kirjutasin!), piparkooke tehti, plaadisaia ja pirukaid küpsetati. Tihti käis meil ka külalisi. Vahel kutsuti isa õed külla, vahel koolist kolleege (sõpru). Kui õpsid tulid, siis meie hoidsime varju. Kui veidi suuremaks saime, siis lausa pidime seltskonnas viibima ja viisakalt vestlema vähemalt osa õhtust.

Mitte kunagi ei läinud me selleks õhtuks kodust ära. Ei tulnud pähegi. Ka hiljem, kui meil juba oma elu oli, sõitsime ikka vana-aastaõhtuks koju kokku. Isegi siis, kui meil juba omad lapsed-pered olid, tulime kokku. Ma mäletan aegu, kui pidin magama sättima 14 inimest.
(Mäletan ainult ühte korda, kui ma ei tulnud. See oli siis, kui Tiidul olid jõulude ajal pulmad. Pärast seda sõitsin vana-aastaks hoopis Kohtla-Nõmmele oma sõbrale külla, sest alles ju olime kogu suguvõsaga koos - pidasime pulmi.)

Nüüd on muidugi asjaolud muutunud. Peaks saali üürima koos magamistubadega, et kogu laienenud perekond ära mahutada.

Jõulud tagasi

Jõulud tulid tagasi siis, kui kõik muugi - vabadus, oma riik, üleilmastumine, kliimasoojenemine :-)) - või isegi varem. Ühel ajal enam ei keelatud kirikusse minna ega jõuludeks kuuske tuppa tuua. Hakkasime tegema nii nagu muu kristlik maailm - asjad nimetati õigeks, pühadeaeg pikenes, ostupaanika haaras kõiki meeli. Nüüd kirutakse hoopis seda, et jõulud on muutunud liiga kommertslikeks. Ära on kadunud õige pühadetunne.
Ja ärge unustage masendust, mis selle kõigega võib kaasneda! Aga muidugi ei pea kaasnema!!

Kirjutas helle - 21. detsembril 2007, lisas mõtteid ja ühe pildi 23. detsembril 2007

Täna helistas Elvi

2007-12-19T15:17:00.000-08:00

Täna helistas Elvi ja küsis SELLE blogi kohta. Muidugi huvitab ka teda suguvõsa ja mälestused.
Manda ja Eduardi kaks poega - Mati ja Mait Kalindid (või Kalinnud?) - on mõlemad lahkunud. Enneaegu, ühe ja sama haiguse läbi, mis on mõnes mõttes olnud ka suguvõsas sageli esinenud haigusi. Nimelt nõrk magu.
Võin nimetada, kes selle häda käes vaevlesid. Vana Enn, Eerik, Manda, Eduard, võib-olla veel mõni.

Elvi on Mati naine. Lubasin teda blogi juurde juhatada, kui natuke aega saan. Matil on kaks last, Maidul null.

Juuresolevad pildid saatis Tiit ja pildistatud on need 90ndate algul, kui Tiit käis esivanemate jalajälgi otsimas Ahilal.
Üleval pildil olevad majad EI OLE enam esivanemate omandis. Peahoone on Ülejõe talu, mis on uute omanike käes. Kõrvalhooned on hiljem ehitatud.
Alumise pildi keskel on Mati ja Elvi. Nende vahelt paistab natuke Maitu.
Paremal seisab Lembit ja vasakul Mihkel.

Kirjutas Helle - 20. detsembril 2007

Laudapõleng: 'Uus Eesti' 10 oktoobril 1938

2007-12-19T08:39:00.000-08:00